Üraskipaanika tagant paistavad puidutööstuse kõrvad

Linda-Mari Väli Foto: Erakogu

MITTE ÜRASK EI kihuta tagant riigimetsa majandamise keskuse (RMK) erakorralisi, lindude pesitsuse aegseid raieid, vaid puidunälg.

Nädala alguses ehmatas keskus ülemäärase metsaraie pärast muret tundvaid kodanikke teatega, et riigimetsa majandajate hinnangul peab kooreüraski leviku piiramiseks tänavu täiendavalt maha võtma kuni 1000 hektarit kahjustatud metsa. Töid kavatsetakse teha ka kevadsuvisel ajal, kui linnud pesitsevad ning heaperemehelikud metsamajandajad raierahu peavad.

Olukorras, kus keskkonnaamet juhib avalikkuse tähelepanu tõsiasjale, et Eesti linnustiku kadumine on suurim kogu Euroopas – kusjuures kevadsuvise raierahu pidamise olulisust rõhutavad metsanduseksperdid, ornitoloogid, turismiettevõtjad ning pärimuse ja kultuuri eestkõnelejad –, tundub selline otsus hoolimatu, ehk isegi vastutustundetu. Vähemalt inimesele, kes näeb metsa meie maastiku osana ja väärtusena, mida peab jaotama tasakaalustatult nii looduslike kui inimlike vajaduste vahel.

Üraskirüüste põhjused pole metsas, vaid metsamajanduses. Neid teadvustamata ei saa me lahti ka metsaprobleemidest. Raieplaane avalikkusele tutvustades osutab RMK 2018. aasta pikale põuale, mis metsi tugevalt kahjustas, ja viimaste aastate soojadele talvedele, mis võimaldab putukatel erinevalt aastakümnetetagusest ajast ühe asemel kaks põlvkonda järglasi saada. Keskkonnaagentuuri metsaosakonna peaspetsialisti Heino Õunapi hinnangul moodustavad kliimamuutused aga ainult ühe osa üraskite üha laialdasema leviku tagamaadest. Teiste põhjustena toob ta välja valede metsamajanduslike võtete kasutamise ning ühevanuseliste puhtkuusikute rajamise ja kasvatamise.

Õunapi sõnul on meie kuusikuid nõrgestanud laialt leviv juuremädanik ja see omakorda on suurendanud põua laastavat mõju. Juuremädanik levib eelkõige valede metsamajanduslike võtetega, sealhulgas soojal ehk kevadsuvisel ajal tehtavate raietega, mis võimaldavad juurepessu eostel massiliselt levida ja värskeid kände nakatada. Kändudelt kandub nakkus juurekontaktide kaudu elusatele puudele, nakatades niimoodi üha rohkemaid kuusepuid ja -metsi.

Mädanikuga nakatunud metsad muutuvad ka üraskile vastuvõtlikuks. Kui metsamajandaja otsustab juurepessuga nakatunud raiesmikule uuesti kuuske istutada, tähendab see läbinisti mädanikuhaige kuusiku kasvatamist ja sellega üraskimure paisutamist. Kui metsamajandaja teeb kõik ka selleks, et niisuguseid kuusikuid oleks võimalikult palju, raiudes välja lehtpuid ja soosides ühevanuseliste, juurepessust nõrgestatud kuusikute teket, loob ta kasvupinnast kahjurite vohamisele ja suurte metsaalade kiirele kuivamisele. Just selline metsamajandaja on paraku RMK.

VIIMASE 20 AASTA jooksul on RMK kuusikutes tehtava harvendusraie ning puhtkuusikute istutamise ja kasvatamisega soodustanud juurepessu levimist meie metsades, luues üraskipandeemiale sobivaid tingimusi ja kasvupinnast. Põud ja talve soojenemine on vaid kaasa aidanud seal, kus inimene ühekülgsete ja nõrgestatud metsade rajamist alustas.

Seepärast ei ole üraski suur sigimine mitte looduse sõda inimese vastu, vaid tööstusele meelepärase ehk ühe väljavalitud puuliigi (kõnealusel juhul kuuse) kasvamist soosiva metsamajanduse tagajärg ning selge märguanne, et pikas perspektiivis selline metsandus ei toimi.

Kui RMK soovib tõeliselt panustada Eesti metsa kuuse-kooreüraski küüsist päästmisse, nagu ta raiekavasid oma kodulehel reklaamib, tuleb lindude pesitsuse aegsete raiete asemel alustada metsapoliitika ümbermõtestamisega. Kui meie metsad oleksid terviklikud, paljude (leht)puuliikidega erivanuselised looduslikud kooslused, kasvaks nende vastupidavus kõikvõimalikele haigustele ja kahjustustele. Liigirikkas segametsas ei kuiva kõik puud ka juhul, kui mõni liik võimust võtva epideemia tõttu (ajutiselt) hävineb, ning mida rikkalikum metsakooslus on, seda vähem sellised kahjustused tooni annavad. Näiteks võib tuua saaresurma, mis katkulaadse haigusena meie saarepuude seas hävitustööd teeb, ent ometi suuremat metsanduslikku katastroofi ei põhjusta, sest saar on üks lehtpuuliik paljudest, mis meie metsades meelsasti kasvavad, kui neid hoolduse käigus ja puhtakujuliste okaspuistute rajamise nimel välja ei raiuta.

ÜHEKÜLGSEST metsapoliitikast loobumine tähendab aga paradigmaatilist muutust RMK mõttelaadis, sest praegu keskendutakse seal üha suuremal määral – lisaks majandusmetsadele ka looduskaitsealadel – puidutööstuse hetkevajaduste rahuldamisele. Et puidutööstus on väga maias kuusepuidule, kannab RMK kuuske usinalt ette. Avalikkusele selgitatakse, et maharaiutud kuusikute asemele istutatakse uued, nii et tööstus saab 60–90 aasta möödudes taas kätte järjekordse laari kuusepuitu. Samal ajal näitavad kõik märgid, et kuigi metsa peaks keskkonnaagentuuri andmetel olema rohkem kui iial varem, hakkab küps kuusepuit otsa lõppema. 2016. aasta lõpus langetas keskkonnaministeerium nii keskkonnaühenduste kui rahva vastuseisust hoolimata kuuskede raievanust viljakates kasvukohatüüpides 80 aastalt 70-le ja 60-le. See andis tööstusele võimalusele kokkukuivavate "küpsete" kuusikute raiemahtu suurendada.

2017. aastal kinnitas praegune Tartu ülikooli säästva metsanduse teadur ja toonane maaülikooli metsakasvatuse vanemteadur Raul Rosenvald, et kuuske on viimastel aastatel raiutud rohkem, kui on majandatavate kuusikute juurdekasv. Aasta hiljem avaldas Tartu ülikooli looduskaitsebioloogia töörühm uuringu, mis tõi välja, et vanade kuusikute elurikkus on intensiivse metsamajandamise tõttu vähenemas, osutades puitu lagundavate torikseente kaole. Just kõnealustel seentel on oluline roll metsamulla taastootmisel ja rikastamisel ning sellega ka metsa üldise tasakaalu hoidmisel.

ERAKORRALISED RAIED üraskit ei hävita. Kuivanud, üraskitest asustanud kuused, mis annavad omakorda toidust ja elupaiku üraskite looduslikele vaenlastele rähnidele ja teistele metsalindudele, ei pruugi inimsilmale ja -hingele meeldida, aga lootus üraskipandeemia erakorraliste sanitaarraietega ületada on kaduvväike, pigem vastupidi. Ka Tartu ülikooli maastikuökoloog Anneli Palo osutas pärast RMK avaldust tõsiasjale, et üraskipandeemia sanitaarraietega ületamisega on lootusetult hiljaks jäädud ning praegusel juhul raied vaid põlistaksid metsakahjustusi, seda enam, et raiete järel plaanib RMK metsa järjekordset ülestöötamist, mis tähendab uute haigete puistute rajamist.

Probleemiks ei ole mitte ürask, kes on looduslikus metsas ainult üks üsna tähelepandamatu kahjur teiste seas, vaid ühevanuseliste, nõrgestatud kuusikute kasvatamist soosiv metsapoliitika, mille eestvedaja Eestis on RMK. Tekivad koguni kahtlused, kui palju soovitakse sellega võidelda üraski vastu ja kui palju kasutatakse kahjureid lihtsalt ettekäändena, jätkamaks kuusikute usinat raiumist puiduvoo kiire kokkutõmbumise tingimustes ja erakorralistes tingimustes ehk lindude ja loomade sigimis- ja pesitsusajal.

Üraskite vastu ei saa raiega, nende vastu saab elujõuliste ja tervete metsadega. Selleks, et meie metsad oleksid elujõulised, on vaja neid majandada tasakaalukalt ning looduse seatud piiridega arvestades.