Kriisijärgse kogukondlikkuse võimalusi maapiirkondades

Andres Rõigas Foto: Elmo Riig

ALUSTASIN PRAEGUST kirjutist kogukondadest ja maaelust esialgu paar kuud tagasi, kui Eestis lõi laineid «Südameringi» pealkirja kandev dokumentaalfilmiprojekt. Võimalik, et ei osanuks sellele linateosele väga suurt tähelepanu osutadagi, kui kokkusattumusena ei oleks ise samal ajal tegelnud uuskogukondade tekke ja toimimisega Eestis.

Veidi ootamatult kadus teema olulisus lahvatanud kriisi ja eriolukorra kehtestamisega päevakorrast ning muudel teemadel kirjutada ei tundunud enam paslik. Aga siiski, sama ootamatuna tõusis teema taas päevakorda ja nüüd hoopis uudsest vaatepunktist.

Üksteise järel tilkus meediasse teateid, kuidas linnarahvas on suundunud koduspüsimise ja pooleldi sunniviisilise karantiinis olemise eesmärgil maakodudesse. Uudiskatked rääkisid internetiühendusest ja selle kvaliteedist ning linnaelanike toodavast haigusohust, aga lisandus ka kuulsate ja ilusate kogemusi ning hõiskeid, et maal on tore ja et siin, maal, kannatab ka siis elada, kui veel suur suvi käes ei ole.

Esmapilgul ehk ei oskakski sellist kahte äärmust kokku panna, veel vähem võrrelda, kuid pikemal kaalumisel võib leida ühesuguseid jooni, kus üks ei välista teist. Selge on, et optimismist hoolimata sõidavad linnaelanikud kriisi lõppedes rohkete kaugtöökogemuste võrra rikkamalt tagasi (päris)koju ja ehk aasta möödudes meenutatakse 2020. aasta kevadet pisut soojema sõnaga. Teisalt julgen hinnata, et dokumentaalprojektis käsitletud kogukondlik lähenemine maaelule ei sisendanud ülemäärast optimismi uute maaeluvormide suhtes. Julgen nüüd välja tuua võrdlevad jooned nende kahe nähtuse hindamiseks ja maaelu konteksti paigutamiseks.

MAAPIIRKONDADE ARENGU tasakaalustamine osana regionaalpoliitikast on paljudes riikides üks olulisemaid eesmärke olnud vähemalt pool sajandit. Kui võtame sõnaühendi «regionaalpoliitika» esimeseks kasutamiseks selle aja, kui töötati välja isemajandava Eesti (IME) kontseptsioon, siis Eestis on sellest räägitud juba 30 aastat. Paraku ei ole sellistele probleemidele nagu elanikkonna vähenemine ja vananemine veel märkimisväärseid ja töötavaid lahendusi leitud. Endiselt kaasneb kiirete muutustega tehnoloogias, rahvaarvus ja asustusmustris tööhõive vähenemine sellisel traditsioonilisel tegevusaladel nagu põllumajandus. Positiivsena ehk lisandub Eesti näitel elanike liikumise hooajaline iseloom ja aktiivne suvekodude kultuuri levik.

Teisalt on alternatiivina võimalik panustada uute põlvkondade muutuvatesse väärtushinnangutesse, mis võimaldavad näha arenguvõimalusi laiemalt kui üksnes jätkuvas urbaniseerumises. Ühe alternatiivina olgu siinkohal välja toodud kogukondlike võimaluste ja maapiirkondade mugavuste (näiteks maastik, loodus, arhitektuur) rakendamine perifeersete piirkondade arengumootoritena. Ja seda ka kujul, kui ühesuguste vaadetega inimesed elavad maapiirkonnas ruumiliselt üksteisele lähedal, moodustades naabruskonna.

Jõuame siit kogukondlikkuseni, mida eespool nimetatud dokumentaalfilmis hoolega käsitleti, ja võime avastada, et mängu tulevad alternatiivid. Tahtmata kuidagi ühte või teist kogukonnatüüpi laita, julgen filmi põhjal järeldada, et maailmas üsna laialt kasutuses olev kommuunitüüp, olgu see siis loodud ülla eesmärgi nimel ja asugu maal või linnas, eestlaste iseloomuga ja pikemaajalisemaks kasutamiseks hästi ei sobi.

Et sellistes uutes kogukondades on mingigi osa seotud säästlikkuse ja ehk natuke ka unustatud vanade oskuste kasutuselevõtuga, on neid nimetatud selguse mõttes ökokogukondadeks.

Veel on kasutatud terminit «tahtlikud kogukonnad». Neilsamadel printsiipidel moodustatud üksused saavad põhineda Eestis hajaasustusel, toetudes maalistele mugavustele ning jättes natuke kinnise loomuga eestlasele võimaluse tõmbuda pärast päevatoimetusi ja võimalikke ühistegevusi vaikselt oma põlispuude all asuvasse taresse ja vaadata, kas naabri korstnast suits ikka tõuseb. Naabrid on toredad, aga ainult siis, kui nad on piisavalt kaugel.

Võtame vaatluse alla meie praeguse kriisi. Tavaliselt võidavad majanduses need, kes suudavad kriisile kõige kiiremini ja adekvaatsemalt reageerida, selle oludega kõige edukamalt kohaneda. Nagu öeldud, on praeguses kontekstis võimalik kriisi kasutada maapiirkondade elavdamiseks ja elukohana atraktiivsemaks muutmiseks.

Julgen loota, et kriis saab varsti mööda ja seejärel läheb suur osa inimesi maalt tagasi kodulinna, naastes jälle jaanipäevaks või puhkuseks, nagu meil tavaline on. Kuid ikkagi jääb nii mõnelgi inimesel kuklasse tiksuma üks mõte, üks elu muutev võimalus, mis hea tahtmise korral oleks ehk teostatav. Ehk tuleb sellest võimalusest juttu ka kriisi ajal kaugtööd harjutanud sõprade ja kolleegidega.

Samal ajal on meeles tuksumas kinnisvarakuulutusi jagav veebileht või suvekoduomanikust sõbra jutt naabertalust, mille eluhoone küll kõvasti tööd tahaks, aga juhtumisi parasjagu müügis on ja millest saaks endale ilusa kodu kujundada. Ja mis oluline: see maja asub kõigest üsna õiges kauguses. Kriis on õpetanud, et kaugtööd saab teha ja linnas on hea elada ainult nii kaua, kuniks majandus mühinal kasvab. Selleaastane kogemus võib anda tõuke, et inimene kolikski päriselt maale. Sellisele mõttele ei või jõuda ainult üks inimene, vaid päris mitu.

Ja siis võidavad kogukonnad, kus osatakse näha neid tegureid seostena: kohaturunduslikud tegevused ja digilahendused toovad uusi inimesi, moodustades kohalikku arengusse panustava (uus)kogukonna ning vedades juurde värskeid mõtteid.

Maaletulek tugevdab maapiirkondi ja annab uut hoogu kahanevale sotsiaalsele taristule: koolides ja lasteaedades on jälle õpilasi, postkontoritel jälle kasutajaid, apteekidel kliente. Vahel küll tulevad vaidlused ja ehk mõnigi maailmavaade vajab silumist nii kohalike kui kolijate poolt, aga üldiselt küla võidab. Sellise uue kogukonna säilimist toetab peale üsna suure materiaalse panustamise ka teadmine, et ühine ja privaatne ruum on sellises hajaasustuslikus toimetamises eraldi.

Kõik see ei juhtu muidugi väga kiiresti ega too kõikehõlmavaid lahendusi, aga oma maatükk on eestlasele alati tähtis olnud ja kui renoveeritakse ka ajaloolist hoonet, siis on see loteriivõit kõikidele osalistele. Ja niimoodi oleme valmis seljatama ka järgmise kriisi, sest me ei sõltu enam nii palju linnadest.