Majanduskriis ei tohi muutuda sotsiaalkriisiks

Helmen Kütt Foto: Erakogu

EESTI INIMESED ON elanud juba veidi rohkem kui kuu aega eriolukorras. Ettearvatavast ja suhteliselt turvalisest elust on nii meil kui mujal maailmas päris vähe järele jäänud. Seni vähe tuntud viirus on külvanud hirmu, põhjustanud kannatusi ja surma, toonud muret ja ängi, pannud tavaelu pausile. Ometi on õhus esimesed lootuskiired. Erinevalt mitmestki teisest riigist on Eestis võitlus pandeemiaga seni paremini läinud: õnneks pole tõeks osutunud sünged stsenaariumid, mida osa eksperte ennustas kaks-kolm nädalat tagasi aprilli keskpaigaks. Ma loodan väga, et ei tule tagasilööke ja meil õnnestub lähiajal koroonaviirus taganema sundida. Muidugi sõltub see igast inimesest ja tema käitumisest.

Kriis on toonud välja tõsiasja, et oleme ootamatuse korral väga haavatavad. Me polnud valmis isikukaitsevahendite varu mõttes ja kahjuks ei jõudnud esialgne kriisikommunikatsioon kõigi elanikeni. Pean silmas nii eakaid kui vene keelt kõnelevaid inimesi. Esialgsed ja tihti koguni vastukäivad sõnumid eri ametkondadelt ja ka ministritelt tekitasid tarbetut segadust. Õnneks on nüüdseks valitsuse kommunikatsioon paigas ning sõnumid ühtlasi selgemad ja arusaadavad.

Südamest tuleb tänada meie arste, kogu meditsiinisüsteemi selle ennastsalgava töö eest, mis käib inimeste elu ja tervise nimel. Suur tänu neile kümnetele tuhandetele Eesti inimestele, kes on jätkanud igapäevast tööd, et meie ühiskond kriisiajal toimiks. Kõigile neile, kes suhtuvad kohusetundlikult piirangutesse, mis aitavad sellest kurjast ja salakavalast haigusest jagu saada. Praegu riskivad rohkem kui kunagi varem kauplustes töötavad müüjad, sotsiaaltöötajad, lasteaednikud, omastehooldajad, vabatahtlikud ja väga paljud inimesed, kelle töö on sõna otseses mõttes teiste teenimine.

Selge on aga ka see, et pärast meditsiinikriisi ületamist seisab Eesti silmitsi hulga katsumustega. Uksele koputab majanduskriis, mida väga paljud on juba omal nahal tunda saanud. Kriisi puhkedes pidid tuhanded väikefirmad, ärid ja poed oma uksed sulgema ning väikeettevõtjad tegevuse lõpetama. Märtsi keskel alanud koondamiste, sundpuhkuste ja palgakärbete laine aina kogub hoogu. Ning kardetavasti tabab Eestit majanduslangus, mis tuleb eelmisest rängem. Järgnemas on veel kolmaski katsumus – sotsiaalne kriis.

KRIISI JÄREL PANNAKSE proovile meie sotsiaalsüsteemi vastupidavus, sest majanduskriis toob kaasa ju ka omavalitsustele maksulaekumiste vähenemise. Samal ajal suureneb inimeste abivajadus. Juba praegu teevad muret plaanilise ravi, uuringute ja operatsioonide kaugemasse tulevikku lükkamine ning ees ootavad pikad ravijärjekorrad. Lähisuhtevägivalla all kannatavate naiste ja laste pöördumised varjupaikade poole ei ole kasvanud, ei Eestis tervikuna ega ka meil Viljandimaal. Arvan aga, et piirangute leevenedes võib see olukord muutuda. Praegu on isegi helistamine raskendatud, rääkimata varjupaika pöördumisest – nii vägivalla tekitaja kui ohver on ju tavaolukorrast täiesti erinevates oludes.

Praegusel raskel ajal on suur valukoht vaimne tervis. Ühtpidi kannatavad paljud üksinduse all. Teisalt on karantiin surunud kümned tuhanded pered koduseinte vahele. Rääkimata ängist ja ärevusest, mida tekitab hirm nakatuda ja haigeks jääda. Meid kõiki piinab teadmatus, mida toob tulevik.

Eakad, kes püsivad praegu kodus, saavad tihti paremini hakkama kui noored, sest nende elukogemus ja -tarkus on õpetanud neid mitmesuguste raskuste ja kriisidega toime tulema. Paljudel noortel on psühholoogiliselt keeruline tulla piiratud ruumis toime oma ärevuse ja sundmõtetega.

Riigikogu peaks kolmapäeval kiitma heaks 2020. aasta lisaeelarve, mille maht on üle kahe miljardi euro. Valitsuses kokkupandud lisaeelarve eelnõu sisaldab hulka vajalikke algatusi ja toetusi, mis pakuvad ettevõtjatele leevendust. Kahjuks on kriisieelarvest välja jäänud meetmed, mis toetaksid ja aitaksid käsunduslepingu või töövõtulepingu alusel töötavaid inimesi, samuti on sellest eelarvest väga vähe kasu hätta sattunud väikeettevõtjatel.

Kindlasti ei piisa vaid sellest ühest kriisipaketist. Seal kirjas olevad majandusmeetmed ei paku vajalikul määral tuge vähem kindlustatud leibkondadele, samuti neile keskklassi peredele ja väikeettevõtjatele, kes oma tegevusalast tulenevalt juba on saanud või saavad selles kriisis valusalt pihta. Selleks, et majanduskriis ei kasvaks üle sügavaks sotsiaalseks kriisiks, töötasid sotsiaaldemokraadid välja sotsiaalmeetmete kriisipaketi.

ALUSTUSEKS MULLE hingelähedane teema – väärikas eas inimeste heaolu tagamine.

Nii mõnigi võib arvata, et majanduslikus mõttes kriis eakate põlvkonda ei puuduta, sest enamikku neist ei ähvarda töökaotus ja sissetuleku kaotus. Lisaks kerkisid aprillis pensionid. See on aga vaid esmapilgul nii. Paljud pensionärid elavad koos laste ja ka lastelastega, kellest osa täiendab töötute ridasid. Ühises leivas olemine tähendab, et kogu perel tuleb kulutusi koomale tõmmata.

Suurim mure on hooldekodudega, mille kõrge tasu on juba aastaid olnud probleem. Inimeste omaosalus hooldekodu eest tasumisel on viimase kümne aastaga kasvanud 60 protsendilt 80 protsendile. Kriis suurendab inimeste arvu, kellele hooldekodu pole jõukohane. Töötuse kõrval mängib siin oma rolli see, et hooldekodu koha maksumus kerkib kiiremini kui pension – käärid pensioni ja kohatasu vahel järjest kasvavad. Ajal, kui keskmine pension on 528 eurot, tuleb hooldekodu eest keskmiselt välja käia kuni 1000 eurot kuus. Nii lisandubki neid, kes on sunnitud oma eaka lähedase hooldekodust ära tooma ja ise koju omastehooldajaks jääma.

Tsiteerin meie kriisipaketti: «Toetamaks hooldekoduteenust vajavate eakate peresid, hüvitame eriolukorras mõistlikus ulatuses kõigile hooldekodudes olijatele hooldekodu koha maksumuse ja nende pensioni vahe. Arvestades, et seisame silmitsi majanduskriisi ja majandusraskuste süvenemisega, ei saa see jääda vaid eriolukorraaegseks meetmeks. Sotsiaalministeeriumil tuleb välja töötada põhimõtted, kuidas jõuame 2021. aasta 1. jaanuariks olukorrani, kus pensionist piisab hooldekodu koha eest tasumiseks.»

OMA KRIISIETTEPANEKUTEGA taotleme veel, et riik maksaks üksi elava pensionäri toetust ühe korra asemel kaks korda aastas ehk lisaks oktoobrile mais. Eakatele inimestele on tähtis ka kindlustunne. Selle andmiseks tuleb jõuda erakondadeülese kokkuleppeni, et majanduskriisis on nende sissetulekud kaitstud ning pensione ei hakata kärpima. Kohe, kui majandusseis paraneb, tuleb edasi minna erakorralise pensionitõusuga, et tuua meie eakate enamus välja suhtelisest vaesusest. Keskmise pensioni maksustamine on ebaõiglane ka kriisi ajal, mistõttu tuleb see tulumaksust vabastada. Ja oleks igati mõistlik, kui elatanud inimestel ning oma eakaid lähedasi aitavatel ja hooldavatel inimestel oleks e-kaubanduses toiduainete ja esmatarbekaupade ostmisel eelisõigus. Taotleme ka, et riik või omavalitsused kindlustaksid eakad isikukaitsevahenditega.

Praeguses eriolukorras oleme tegelikult kõik koos ja igaüks eraldi. Meist kõigist sõltub kindlasti seegi, kas me väljume kriisist riigi, ühiskonna ja inimestena targema ja tugevamana. Mina optimistina tõesti loodan seda.