Vabadus kriisi ajal
9. aprill 2020, 00:01
ÕIGUSKANTSLER Ülle Madise lausus: «Inimeste vabadusi ja õigusi ei tohi ülemäära kitsendada ka siis, kui hädaolukorra lahendamiseks on välja kuulutatud eriolukord.»
Praeguses kriisiolukorras ongi muutunud aktuaalseks küsimus, kas inimeste vabadust on piiratud üleliia. Tänapäeva ühiskonnas oleme ju harjunud, et meil on vabadus teha ja öelda, mida soovime, ning minna, kuhu soovime. Järsult on aga maailm muutunud ja enam ei ole kõik nii vaba. Maailm oleks justkui ajas mõned kümned aastad tagasi läinud.
Eestis kuulutati eriolukord välja 12. märtsil. Koroonaproovi analüüs on andnud positiivse vastuse rohkem kui tuhandel Eesti inimesel. Praegu on lubatud 2 + 2 reeglit järgides ringi liikuda ja teatud hulk poode on avatud, inimesed tohivad õues käia, kuid tuleb olla vastutustundlik. Väga radikaalseks pole veel mindud, aga küsimus on, kui kaua piirdutakse praeguste meetmetega. Näiteks Hispaanias ja Itaalias on keelatud kodust välja minna. Ainult hädavajadusel on lubatud käia toidupoes või apteegis ja ka siis tuleb seda teha üksinda.
Tegelikult on arusaadav, et see situatsioon ärritab inimesi ja tekitab ebakindlust. Pole ju enam kümneid aastaid olnud sellist olukorda, et inimene ei või minna ükskõik millal lennukile ja lennata ükskõik kuhu või sõita autoga soovitavasse sihtkohta. On olnud liikumis- ja reisimisvabadus.
Samas oli ühiskond enne kriisiolukorda lõhenemas. Õhus oli palju negatiivsust ning inimesed olid võtnud endale õiguse teha ja öelda, mida soovivad. Kui tahtsid, siis solvasid kedagi, sest ei meeldinud tema käitumine või ütlemine. Inimesed kritiseerisid avaliku elu tegelasi internetiportaalides ja mitte argumenteeritult, vaid lahmides, kasutades veel ka ebatsensuurseid sõnu. Ühe näitena võib tuua näitleja Marika Korolevi, kelle kohta netikommentaatorid solvanguid kirjutasid ja ebaõigeid fakte avaldasid. Asi läks niikaugele, et Korolev pöördus juristide abiga kohtusse – laimamine ületas tema taluvuspiiri.
INIMESED EI OSKA või ei taha enam üksteist kuulata ning ammugi ei taha nad argumenteerida. President Kersti Kaljulaid küsis tänavuses vabariigi aastapäeva kõnes: «Kuidas me selleni jõudsime? Millal muutus asjalik debatt mees-hammustas-koera-tüüpi uudisväärtuslikuks sündmuseks?» Tema pidas siis küll silmas riigikogus toimuvat, aga sedasama saab üle kanda igapäevaellu. Paraku see ebaviisakus üksteise suhtes enne kriisiolukorda aina süvenes. Siinkohal võib küsida: kas tõesti see ongi vabadus, mida kõik on soovinud?
Vabaduse juurde käib sõnavabadus – vabadus, mida paljud taga ajavad, sest tahavad oma seisukohti väljendada. Seda on hästi näha sellestki, kui palju on hakanud inimesed arvamusartikleid kirjutama. Kas ikka on õige, et inimestel see vabadus on, kui ei osata üksteisest lugu pidavalt diskuteerida ja suhelda? Rääkimata sellest, et ei osata argumenteeritult suhelda, ei osata kasutada ilusat eesti keelt. Soovitakse olla populaarne ja lisatakse aina jutu sisse ingliskeelseid väljendeid.
Samas ma ei usu, et keegi Eestis sooviks, et riik piiraks meie sõnavabadust. See oleks ennekuulmatu. Inimesed peavad õppima ennast viisakalt ja arusaadavalt väljendama, et tagada sõnavabaduse kestvus. Olgem ausad, on ju ka võimalus, et sõnavabadust hakatakse piirama. 28. märtsil ütles välisminister Urmas Reinsalu oma intervjuus, et Eesti teatas Euroopa Nõukogule, et aktiveeris inimõiguste konventsiooni artikli 15. Seda tegid ka näiteks Moldova ja Armeenia, kel on tavaolukorraski inimõiguste kaitsmisega probleeme.
Kui tulla tagasi praeguse kriisiolukorra juurde, siis võib-olla ongi seda ühiskonnale vaja. Vaja selleks, et märgata, mis maailmas sünnib. Jääda vahepeal seisma ja tegelda päriselt olulisega – oma perega. Et arendada iseennast ja anda endale puhkust. Kahju on, et selleks on vaja äärmuslikku olukorda, et inimesed suudaksid hetkeks peatuda, mõelda ja siis edasi liikuda. Kurb, et inimesed ei suuda kogu aeg elu nautida ning liikuda mõistlikus tempos, mitte tormata ringi, lahmida ja kritiseerida. Maailmas oleks nii palju vähem viha ja negatiivsust, kui inimesed mõtleksid rohkem: «Kas mina soovin, et mulle nii öeldaks või tehtaks?»
Kriisiolukorras on maailm ja inimesed rahulikumaks muutunud. Tagasi on tulnud positiivsust, rõõmu ja viisakust üksteise vastu. Hea näide on, et metsas vastu tulevad inimesed tervitavad. Sellist asja polnud ammu enam.
Jah, on pettumust, segadust ja kohati viha, aga mitte üksteise vastu, vaid üldiselt. Näha on pettumust valitsuse ja terviseameti suhtes. Terviseameti suhtes eelkõige seetõttu, et palju on segaseid ja eksitavaid avaldusi. Inimesed kardavad ja tahavad saada usalduslikest allikatest rohkem infot. Üks niisugune allikas peabki olema terviseamet, sest temal peaks olema olukorrast põhjalik ülevaade. Paraku kaob väga palju adekvaatset ja olulist infot mürasse ning olulisim info ei pruugi inimesteni jõuda.
Praegu on aeg, kui tuleb osata uudisekanaleid kriitiliselt hinnata ja mitte lasta ennast hirmutada. Üks näide libauudisest oli teade, et üks Rammsteini bändi liige on nakatunud koroonaviirusesse ja raskes seisus haiglas. Tegelikult pole sellist asja olnud ja jäi mulje, nagu proovitaks inimesi kuulsuste haigestumisega lihtsalt hirmutada. Eestis ärritab inimesi ka see, et paljudele ei tehta koroonaproovi. Inimesed on mures, sest ei tea, kas nad on nakatunud ning kui ohtlikud nad on oma lähedastele või kaasmaalastele.
Kõige suuremat muret tekitab minus aga mõte, mis saab pärast kriisiolukorda. Kas jälle hakatakse tormama ning mõtlematult lahmima? Kas tuleb tagasi viha ligimese vastu? Kas unustame jälle oma pere, tuttavad ja lähedased, kellele praegu nii palju tähelepanu pöörame? Kas kaob tänutunne arstide, õpetajate ja klienditeenindajate vastu, keda praegu nii kõrgelt hindame? Loodame, et seda ei juhtu ning kriis tuletab meelde, kui tähtis on üksteist märgata ja hoida.
Kaasmaalased, õpime sellest! Naudime elu, mis meile on antud! Hoiame oma lähedasi ja ligimesi!