Need pildid siin ei olnud plaanis. Nad leidsid mind ise ühel hiljutisel jalutuskäigul Peipsiääre radadel. Näed ja vajutad päästikule. Vahel me ei aima, miks me ühe või teise foto kaadrisse püüame. Vahel selgubki see alles hiljem. Siis saame aru, et juhuslikkust ei ole olemas. Mingi asi viib teiseni. Peame laskma sellel lihtsalt juhtuda.

Niimoodi said kokku pildid ja tekstid. Tekstid, mida ei olnud samuti plaanitud. Pilte arvutis sirvides tabasin end ühe juures mõtiskluselt, mis oli kantud selle pildi emotsioonist. See sai kirja, hooga ja järele mõtlemata. Siis juhtus sama järgmise ja järgmise pildiga. Kui neid fotosid ei oleks olnud, oleks ka tekstid jäänud olemata. Ei midagi juhuslikku.

Ma lähen ära. Ärge olge kurvad. Jätke meelde kõik möödunud ajad. Kõik hetked, kui naer tuulutas tuba ja raputas läbi. Ärge olge kurvad, et lähen. Olen mööduja, kui liiv tuuletormisel välja, kui viirastus härmas aknal. Äkki kohtume jälle. Kunagi, teispool müüre ja kaevikuid. Teises ajas. Teispool seda ja praegust. Teine teisel pool teed leiame pilgud. Kõik tundub nii tuttav ja ikkagi võõras.
Ma lähen ära. Ärge olge kurvad. Jätke meelde kõik möödunud ajad. Kõik hetked, kui naer tuulutas tuba ja raputas läbi. Ärge olge kurvad, et lähen. Olen mööduja, kui liiv tuuletormisel välja, kui viirastus härmas aknal. Äkki kohtume jälle. Kunagi, teispool müüre ja kaevikuid. Teises ajas. Teispool seda ja praegust. Teine teisel pool teed leiame pilgud. Kõik tundub nii tuttav ja ikkagi võõras. Foto: Ülar Mändmets
Kommentaarid
Copy