Sisukord
Paberleht
Postimees

Kuhu viib eitamine?

3 min lugemist
Maria Teiverlaur FOTO: Erakogu

RAHVA SEAS ON levinud piltlikud ütlused «Pead liiva alla peitma», «Silmi kinni pigistama», mis tähendavad konflikti ja emotsionaalset pinget tekitavate faktide või olukordade eitamist või tajumist vähem ohtlikuna, kui need on. Sisuliselt on see reaalsuse moonutamine. Eriti ohu korral, keerulistes situatsioonides kalduvad paljud nii käituma, et kaitsta end negatiivsete emotsioonide eest ja hoida oma mina-tunnet, ego stabiilsena. Mõneks ajaks võib eitamine küll psühholoogilist kergendust tuua, kuid küsimuseks jääb, kui kauaks ja mis juhtub hiljem.

Eitamist kui ego kaitsemehhanismi tuntakse psühholoogias juba ammu. Seda peetakse primitiivseks ego kaitsemehhanismiks. Eriti on selle valdkonnaga tegelnud psühhoanalüütikud.

Kui me tajume ohtu, käivitub eitamine alateadlikult, et kaitsta meid ärevuse ja psühhotrauma eest. See on algeline kohanemisprotsess stressiolukorras: me justkui lööme maha ebameeldiva info, nii et see ei jõua meie mälusse ega teadvusse. Kõik see käib inimesele endale märkamatult ja tulemuseks on, et ta ei panegi tähele seda infot ja olukorda, mis võiks temas tekitada tugevat psüühilist pinget ja riivata ego. Nii näiteks võib mõni abielunaine mitte uskuda, see tähendab eitada, sõbranna käest kuuldud infot oma mehe truudusetuse kohta, sest muidu tekitaks see teade temas hingevalu. Tuntud on reaktsioon oma lähedase surmateatele: «Ei-ei, see ei saa olla võimalik ... Ta oli alles nii hea tervise juures.» Alkoholist sõltuval inimesel on tavapärane eitada, et ta on alkohoolik, sest muidu see riivaks tema ego.

Arvestades praegust ohtlikku olukorda, mis on tekkinud seoses koroonaviiruse laiaulatusliku levikuga, on mõnigi inimene eituse kaudu saavutanud seisundi, kus ta võib väita näiteks, et «Minust läheb see viirus mööda», «Kaua ma ikka kodus istun, lähen parem sõbra juurde» või «Mul on tugev tervis ja ma ei haigestu». Käitumuslikult võib eitamine selle pandeemia ajal väljenduda selles, et võetakse ette külaskäike; korraldatakse pidusid ja grilliõhtuid; ei pöörata piisavat tähelepanu hügieenile; naerdakse kaitsemaskide üle; köhitakse suud katmata rahvarohkes kohas; rabas kitsal laudteel rühmana liikudes ei teadvustata, et külg külje kõrval astudes võib peale värske õhu saada ka viiruse ...

Eitamise kasutamine võib osutuda takistuseks ka etteantud piirangute ja juhiste järgimisel, nii eriolukorras kui ka rahuliku elu ajal. Nagu teada on ego puhver, vahelüli teadvuse ja alateadvuse vahel, kus käib pidev võitlus faktide tunnistamise ja mittetunnistamise vahel. Kõik see mõjutab korraldusele allumist.

Eituse kui kaitsemehhanismi kohta on tehtud mitmesuguseid uuringuid. Panen kirja mõningaid järeldusi, mida on teinud teadlased nagu Hope R. Conte, Otto Fenichel, Robert Plutchik ja teised.

Psühholoogiliste katsete tulemused näitavad, et eitamine on seotud valikulise tähelepanuga: meile halvana tunduvad asjad jätame nii-öelda välja. Pärast eitust muutub meie taju iseenda ja ümbritseva suhtes. Oluline on teada, et eitusega on seotud meie fantaasia. Kuni viieaastaste laste juures esineb eitust väga sageli ja seda peetakse väikeste laste puhul normaalseks ego kaitseks. Ka täiskasvanute puhul on üsna tavaline, kui seda esineb unistades või fantaseerides. Juhul kui seda ilmneb sageli paljudes muudes olukordades ja seisundites, viitab see siiski normist hälbimisele.

Teadlaste tähelepanekud näitavad, et eitus argielus on seotud pimeda usuga ega võimalda piisavalt ratsionaalselt mõelda, sest juhindutakse liigselt alateadvuse impulssidest. Kõrgenenud enesehinnang ja meeleolu ning oma võimete ülehindamine suurendavad eitamise kasutamist. Sageli ilmneb eitamist vähekriitilistel, usaldavatel, romantilistel ja kergesti petetavatel inimestel. Faktid kinnitavad veel, et eitamine seostub väikse suitsiidiohuga, aga keskmisest suurema vägivallaohuga.

Teada on, et need, kes kasutavad sageli eitamist ego kaitsena, pöörduvad oma haigusega arsti juurde hiljem kui need, kellele ei ole eriti omane kasutada ego kaitset. Eitamine kui ego kaitse ei esine ainult üksikisiku tasandil, vaid ka rühma ja ühenduse tasandil. Kindlasti ei tohiks eitamist segi ajada valetamisega, sest valetamine on teadlik, eitamine, aga ego kaitsena alateadlik protsess. Pikaajalise enesejälgimise abil on võimalik liigset eitamist pisut vähendada. Kindlasti nõuab see enesekriitilisust, motivatsiooni ja püsivust.

Juhtub nii, et inimesed, kes kasutavad sageli rasketes olukordades ego kaitsena eitamist ega märka selle negatiivseid tagajärgi, nimetavad end optimistiks või positiivse ellusuhtumisega inimeseks. Psühholoogias on sellelegi nähtusele tähelepanu pööratud ja leitud, et äärmuslikkus, piiritu optimism ega ka piiritu pessimism, endaga edu kaasa ei too. Kõige paremini tulevad elus toime inimesed, kel domineerib kaitsev pessimism, see tähendab, et nad on analüüsivad ja kriitilised ning näevad ka sündmuste võimalikke negatiivseid tagajärgi, kuid ei väldi tegutsemist ja probleemide lahendamist nagu pessimistid.

Praegu on olukord, kus liigne ei ole teadmine, et sinu elu oleneb teistest ja teiste elu oleneb sinust. Alateadlik ohtliku viiruse eitamine võib küll teatud ajaks vähendada psüühilist pinget, kuid hiljem kaasa tuua ebaedu või isegi huku. Ainult teadlik, oma tegevust kontrolliv käitumine vähendab riski haigestuda koroonaviirusesse.

Tahaks loota, et ekstreemne olukord, mis suurendab paratamatult ärevust ja mõnel inimesel ka hirmutunnet, aktiveerib piisavalt teadvust ja teadlikkust ning surub eitamise kui primitiivse ego kaitse tagaplaanile, et järgida riiklikke korraldusi ning käituda vastutustundlikult spetsialistide antud juhiste suhtes.

Seotud lood
04.04.2020 08.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto