Andres Tamm: nõudlik olemata ei saa õpetada

31 aastat Viljandis korvpallitreeneri ametit pidanud Andres Tamm jäi aasta algul ametlikult pensionile, aga kuni spordikooli leitakse talle kaua otsitud asendaja, ei luba süda spordimehel oma õpilasi hooletusse jätta. Foto: Elmo Riig / Sakala

Andres Tamm tunneb maakonna korvpalli meistrivõistlusi jälgides rõõmu, sest enamik mängijaid on käinud tema treeningutel. Mõnele on tema jutu järgi õpetust ja oskusi külge jäänud rohkem, mõnele vähem.

Detsembri eelviimasel päeval kostitas Andres Tamm spordikoolis kolleege ja andis teada, et läheb erru. «Praegu pole veel ajusse jõudnud,» vastab 31 aastat Viljandis korvpallitreeneri ametit pidanud Andres Tamm värske pensionäriseisuse kohta.

Ei saagi jõuda: neljapäeval viskab mees vestluse ajal alatasa pilgu käekellale, sest lapsed ootavad treenerit. «Mu enda õpilased ju ― kuhu ma nad ikka jätan. Seni kui tuleb asemik, pole pääsu,» lausub ta ning lubab saali kogunevatele C-klassi noorema astme poistele Eesti meistrivõistlustel vähemalt hooaja lõpuni abiks ja toeks olla.

«Sellest pundist on kaks-kolm väga heade, teised heade eeldustega — päris töökas ja võimekas seltskond,» arutleb ta. Oma töömeheteest enam kui 40 aastat noortetreeneri ametile pühendanud Andres Tamme arvates ei saa noortegrupis öelda, kellest tuleb mängumees. Küll aga ütleb ta end suutvat võrdlemisi lühikese ajavahemiku järel hinnata, kellel tulevikus suurde sporti asja pole.

Ta leiab, et noortetreeneri missioon on kasvatada lastes spordiarmastust ning selle kaudu isiksusi, tippsportlaste vormimine on üksnes boonus.

Mäng pole palju muutunud

Andres Tamm meenutab, et eri aegadel on tal Viljandist Eesti korvpalli kõrgemasse seltskonda jõudnud kümme õpilast, nende seas tema pojad Rauno ja Reimo. Viimati nimetatu kuulub praegugi Kalev/Cramo koosseisu. Vendadest vanem, Rauno Tamm treenib sama klubi noormängijaid ja osaleb harrastusmeeskonnaga Tallinna kossuliigas.

Üle poole sajandi korvpalli juures olnud Andres Tamme sõnul pole selle ala filosoofia kuigi palju muutunud. Pigem on mäng teinud läbi mõne kosmeetilise uuenduse, millest enamik väljendub ajapikku kohendatud määrustikus.

«Sportlikus plaanis seisnevad märgatavaimad erinevused selles, et mäng on muutunud jõulisemaks ja kiiremaks ning mehed võimsamaks,» arutleb ta.

Muutunud mäng eeldab sportlastelt rohkem vaeva ning sunnib rassima ja füüsilist põhja laduma üha nooremas eas.

«Et spordimeheks saada, peab tegema kõvasti tööd, kannatama, taluma tagasilööke ja valu ning valama pisaraid, teisiti pole tänapäeval võimalik tippu jõuda,» kõneleb Tamm.

«Autoriteedid ütlevad, et spordis pole demokraatiale kohta, psühholoogid räägivad teist juttu, noortetreener peab aga balansseerima kahe tõe vahel,» arutleb ta. «Sunnimeetodid peavad jääma: nõrkusehetki tuleb ette kõigil ning siis on vaja tagant sundijat. Nõudlik olemata ei saa õpetada.»

Andres Tamm tõdeb, et ajal, mil lapsi napib ning iga spordipoiss on rühmas oluline, ongi selle ameti suurim kunst leida piitsa ja präänikut kasutades kesktee. «Kätt pole ma õpilastele külge pannud, aga häält olen tõstnud küll,» lausus ta.

Mängija Leedu Dünamos

Ehkki korvpall naudib noorte seas suhteliselt suurt populaarsust, valitseb Viljandiski poiste põud. Praegu osaleb Eesti noorte meistrivõistlustel kaks siinset võistkonda, ehkki neid võiks olla viis. «See on üks põhjus, miks treenerid peavad nii sundima kui meelitama,» tähendab mu vestluskaaslane.

Sportlasena on Andres Tamm kuulunud Eesti spordiseltsi Jõud korvpallikoondisesse ning pärjatud 1960. aastal ka Baltimaade meistriks. Tudengipõlves teenis ta Tartu Ülikooli meeskonna koosseisus Eesti meistrivõistlustel 1969. aastal kulla ja 1967. aastal pronksi.

Kui praegu on leegionäridena Euroopa korvpalliturul tugev valuuta leedulased, siis Andres Tamme sportlaskarjääris on kirjas kolm aastat Leedu Dünamo meeskonna koosseisus.

«Osalesime ka üleliidulistel turniiridel, ent üldiselt oli see harrastajate võistkond, mis pakkus mulle sõjaväeteenistuse ajal võimaluse korvpalliga tegelda,» meenutab ta aega, mil Vilniuse lähedal asuva sideväeüksuse ajateenijad said kaks korda nädalas pallitrenni teha.

Naine tõi Viljandisse

Türil keskkooli ning Tartus ülikooli lõpetanud, asus Andres Tamm sõbra mahitusel Rap­las tööle noortetreenerina. «Ametikoht oli spordikoolis, aga kohustuste sekka kuulusid ka meeskonna juhendamine ja selles mängimine,» räägib ta.

«Kümme aastat hiljem andsin naisele järele ja kolisime Viljandi,» lausub ta muigamisi. Toona pakuti tema abikaasale Urve Tammele siin spordikomitees ametit ning nii jõudiski paar naise kodulinna. Andres Tamm asus 1980. aastal tööle Viljandi spordikooli ning oli eri aegadel ka Viljandi linnameeskonna juhendaja.

«Kahju, et Viljandis pole korvpallis esindusvõistkonda. Puudub eestvedaja,» möönab ta kurba tõsiasja. «Aga korvpalli siin mängitakse. Mulle meeldib maakonna turniir: mehed võitlevad isukalt, jalgade järel lohistamist on väljakul näha vähe,» arutleb ta.

Viimased kolm aastat spordikoolis poole kohaga ametis olnud ning jaanuarist ametlikult pensionile jäänud Andres Tamm avaldab lootust, et tema mantlipärja asub spordikooli ametisse õige pea. Kui uurin, mida ta pensionäripõlves ette võtab, muigab vestluskaaslane, kehitab õlgu ja teatab, et seda on temalt palju küsitud. «Üks sõber lohutas: kaks nädalat on imelik tunne, siis harjud mõnusa vabahärra eluga ära,» lausub ta. «Tulevikuplaane ma teinud pole.»