Väikeparteide koondumine ja metsanduspoliitika

Andres Laiapea Foto: Erakogu

PALUN KÕIGEPEALT vabandust kõigilt, kes lootsid leida siit järjekordse sõnavõtu kõige päevakajalisemal teemal. Koroonakriis on kahtlemata ränk katsumus. Ebakindlus tuleviku ees on tohutu. Lõpuks aga läheb elu ikkagi edasi. Seetõttu ei pea ma kohatuks pöörata praegusel äreval ajal veidi tähelepanu ühele hoopis teisele teemale. Liiati saab seda seostada koroonakriisiga.

Teatavasti mõjuvad igasugused suured kriisid poliitilisele maastikule raputavalt. Need võivad selle lõpuks täiesti segamini lüüa, tuua kaasa erakondade järske tõuse ja langusi. Seega ei saa välistada võimalust, et järgmiste parlamendivalimistega pääsevad Eestis võimule jõud, mis jäid eelmisel aastal valimiskünnise alla.

Rohelised, Elurikkuse Erakond ja Vabaerakond kogusid siis isegi kolmekesi kokku vähem hääli kui Eesti 200, aga on liikunud viimastel kuudel kursil, mis võib viia lõpuks välja nende ühinemiseni. Nii sünniks tõenäoliselt Eesti tugevaim parlamendiväline erakond. Eesti 200 võib tunda praegu uhkust palju kõrgema reitingu üle, kuid nende kolme erakonna ühinemine annaks kokku kindlasti rohkem kui liidetavate summa. Valimistel on ju nende kõigi tulemusi kõvasti kahjustanud omavaheline konkurents – asumine kohati kattuvas nišis, mille tõttu on jäänud paljudele potentsiaalsetele toetajatele mulje, et ei ole mõtet valida neist ühtegi, sest kõik on liiga nõrgad. Jõudude ühendamisel saadaks 2023. aasta parlamendivalimisteks kokku vähemalt korralik valimisnimekiri. Kahtlemata tuleks sellises koosluses, kus peavad jagama maid glamuurirohelised ja ökorahvuslased, ette ka omajagu pingeid, aga neid on kõigis demokraatlikes erakondades.

NEILE, KES EI OLE teemaga kursis, teen väikese kokkuvõtte senistest arengutest.

Elurikkuse Erakonna üldkogu andis jaanuaris erakonna juhatusele mandaadi kutsuda rohelised ja Vabaerakond läbirääkimistele, et arutada koostöövõimalusi ja selgitada välja ühisosa. Seda tehes peeti küll esmajoones silmas koostööd järgmisel aastal toimuvatel kohalikel valimistel, kus saab osaleda lihtsalt valimisliite moodustades, samas ei välistatud erakondade ühinemist. Avalike sõnavõttude põhjal tundus, et seda peetakse lausa soovitavaks.

Läbirääkimised hakkasid pihta. Veebruaris kogunes roheliste volikogu, mis oli koostöö suhtes samuti positiivselt meelestatud. Erakonna juht Züleyxa Izmailova ütles siiski ajakirjanikele, et rohelised ei kavatse kellegagi liituda, vaid jätkavad omaette. Ain Ostra, kes kuulub Vabaerakonna esinduskogu eestseisusse, avaldas aga arvamust, et parlamendivalimistel edu saavutamiseks tuleks luua täiesti uus ühine erakond (JOKK-partei), millega liituvad ka seniste väikeparteide aktivistid.

Rohelised, kes kogusid eelmisel aastal nii riigikogu kui Euroopa Parlamendi valimisel stabiilselt 1,8 protsenti häältest ning saavad toetuda selgematele ideoloogilistele alustele ja rahvusvahelisele võrgustikule, oma poliitilisest identiteedist nüüd ilmselt loobuma ei hakka. Küsimus on pigem selles, kas või kuidas Elurikkuse Erakond ja Vabaerakond nendega või ainult omavahel ühinevad. Põhimõtteliselt võib ühes erakonnas tegutseda ju erinevaid fraktsioone, millel on omaette poliitilised platvormid. Maailmas leidub riike, kus see on üsna tavapärane.

Võib eeldada, et kohalikel valimistel osalevadki need kolm erakonda ühiselt. Tõenäoliselt mitte veel päris ühinenult, vaid valimisliite luues. See oleks lihtsalt nende kõigi huvides. Tallinnas ja Tartus muutuks volikokku pääsemine jõudude ühendamisel realistlikuks. Väiksemates omavalitsustes võivad read isegi sellisel juhul liiga hõredaks jääda.

MÄRK SELLEST, ET koostöö ei pruugi piirduda kohalike valimistega, on tõsiasi, et märtsi alguseks jõudsid kolm erakonda leppida juba kokku ühised seisukohad metsanduspoliitikas. Need mahuvad ära kahele leheküljele. Üldsõnalise retoorika kõrval leidub selles positsioonipaberis terve hulk päris konkreetseid punkte, mille elluviimine kuulub valdavalt keskvõimu, mitte kohalike omavalitsuste pädevusse. Näiteks tahetakse arvata metsamaa hulgast välja alad, mida «kasutatakse ainult puidu kui biomassi tootmiseks», leides, et neid tuleb käsitleda istandike ja puupõldudena, mille kohta kehtivad teistsugused nõuded kui loodusliku metsamaa kohta. Samas rõhutatakse, et ise tarbepuidu saamiseks istandike suurehulgalist rajamist ei pooldata.

Ma ei ole päris kindel, mida see muudatus endaga kaasa tooks. Kas Eesti metsade olukord siis tõesti paraneks, kui osa praegustest metsamaadest (tõenäoliselt üsna suur või vähemalt märkimisväärne osa) registreeritaks ümber puupõldudeks, mille suhtes kehtivad leebemad nõuded. Asjaosalised ise rõhutavad, et nende ridades on palju kogenud, erialase haridusega metsaomanikke ja muid loodusvaldkondade spetsialiste. Loodan, et kirjapandud mõtted said neil nüüd ikka põhjalikult läbi kaalutud, mitte kuidagi kiirustades kokku kuhjatud.

Tahetakse vähendada raiemahte, karmistada lageraieid lubavaid kriteeriume, tõsta uuendusraiet lubavaid raievanuseid ja vähendada lageraielangi maksimaalset suurust. Puidu põletamisele põlevkivikateldes ollakse küll kategooriliselt vastu, kuid üle Eesti hajali asuvates koostootmisjaamades peetakse seda piiratud ulatuses mõistlikuks. Viljandimaa elanikud võivad seega hingata kergendatult.

ÜSNA EBAMÕISTLIKUD tunduvad mulle samas plaanitavad institutsionaalsed reformid. Riigimetsa majandamise keskusega (RMK) seotud probleeme tahetakse lahendada selle asutuse riigieelarveliseks muutmisega. Nii, et metsa müügist laekuv raha läheks otse riigieelarvesse, kust seda antaks RMK-le tagasi seadusega pandud ülesannete täitmiseks. Erametsakeskus, mis korraldab metsandustoetuste jagamist, metsaomanike koolitamist ja nõustamist, tahetakse muuta keskkonnaministeeriumi osakonnaks. Praegu on see teatavasti riigile kuuluv sihtasutus. RMK on vormilt riigitulundusasutus.

Mõlemad muudatused tähendaksid, et need praegu suhteliselt sõltumatult tegutsevad asutused allutataks otsesemalt poliitikute kontrollile. Ei ole üllatav, et poliitikud seda teha tahavad, kuid on äärmiselt küsitav, kas muutumine mängukannideks poliitikute kätes tuleks tõesti kasuks nende asutuste sisulisele arengule. Minu arvates mitte.

Keskkonnaministeeriumi märtsis valitsuskabineti heakskiidu saanud plaanile ühendada keskkonnaamet ja keskkonnainspektsioon ollakse kategooriliselt vastu. Selle asemel soovitakse keskkonnainspektsiooni ühendamist politseiga, looduskaitsepolitsei loomist, mille tegevuses saaksid osaleda ka vabatahtlikud – looduskaitse abipolitseinikud ehk siis ühiskondlikud metsainspektorid. Politsei- ja piirivalveamet on juba teatanud, et tema sellist ühinemist ei poolda.

Päris kõigest siin ümberjutustust teha ei jõua – ruum saab enne otsa. Kokkuvõttes näib asi veidi rabe. Umbes nagu EKRE programm aastal 2015. Tunda on soovi põhjalike muutuste järele, sest praegune olukord ei rahulda. Ma ei ole aga kindel, et kõik plaanitavad muudatused seda paremaks teeksid.