Repliik. Ennemuistsed jutud

On täpselt teadmata, kuidas XVIII sajandi hakul katkukommunikatsiooniga asjalood olid, aga mingi süsteem oli välja töötatud kindlasti. Küllap levitasid kriisisõnumit kupjad, kiltrid või mõned vähem tähtsad mõisamehed.

Taudiajal ringi liikuda ei tohtinud. Oli klaar, et surmatõbi reisib ikkagi koos inimestega külast külla ja perest peresse, olgu nende rahvajuttudega valge kitse kuju võtnud katkust, nagu on. Sellegipoolest leidus uljaspäid. Alati oli mõni Siddakodi Nigul või Mülkaaugu Wottele, kes leidis, et keeld keeluks, naaberkülla võib ehale ikka hiilida.