/nginx/o/2020/03/24/13024245t1ha519.jpg)
ERIOLUKORRAGA kohanemine võtab aega. Eestlased on sitke rahvas, saavad ise hakkama ja naljalt abi ei palu. Seni oleme olnud mures, et lapsed istuvad ekraani ees ega käi õues. Nüüd on uus olukord: lapsed kogunevad õues kampadesse ega püsi kodus. Põhikoolides on ka murelapsed, keda on virtuaalsesse kooli veel raskem saada kui koolimajja.
Aknast olen juba poolteist nädalat näinud, et meie eakad naabrid käivad iga päev koeraga jalutamas või poekotiga osturetkel. Enamikul neist on lähedased olemas. Aga abi paluda pole meil ju kombeks! Ent iga poetiir võib olla saatusliku tagajärjega.
Kuidas iseseisvate vanavanemate ja teismelistega kriisis toime tulla ja neid kodus tubastes tegevustes hoida?
Noored on viiruse suurepärased edasikandjad ja riskirühma arvatakse järjest nooremaid. On väga oluline, et meie vanavanemad püsiksid kodus ja lapselapsed omade vahel viirust ei jagaks.
Kuulekamatel ja olukorda adekvaatselt hindavatel kodanikel on küsimusi: kes ja kuidas peaks lapsed pargist koju saatma ning memmedel poeskäimise ära lõpetama? Ootused omavalitsustele on suured. Linnad ja vallad püüavad võimaluste piires parimat lahendust pakkuda. Kõige lihtsam on, kui paneme kinni, keelame ära, trahvime. Mänguväljakud piirame lindiga ja kauplused sulgeme. Aga sellega karistame ka reegleid järgivaid seaduskuulekaid linlasi. Lapsevanematel lasub nüüd suur vastutus: tagada, et järeltulija kodus koolitükke teeks ja lõõgastuseks vaid üksinda õues värsket õhku hingaks.
KODUST SAAB ALGUSE seegi, et meie eakad lähedased ei püüaks, nui neljaks, ise hakkama saada ning paluks abi poes- või apteegiskäiguks. Aga seda ikka korra nädalas, isegi üle nädala, mitte iga päev. Aga kui pole lähedasi, kes aitaks? Siis tulevad appi kiirelt reageerinud ettevõtted ja kohalikud omavalitsused.
Eakad saavad internetis hakkama paremini, kui arvatakse. Seega, andke oma vanematele õiged lingid kätte ja abi saabub. Koolilapsi mõjutavad lisaks vanematele ka õpetajad. Siinkohal psühholoog Tiia Listeri soovitus: «Täiskasvanu peaks suutma ise oma «tassi täita», aga paljud, kes on harjunud koos teistega olema, võivad mitte suuta. See puudutab ka õpetajat ja ta vajab pidevat tuge ja meeskonnatööd. Lapsed ei suuda ise oma tassi täita ja võib-olla pole neil kodus sellist vanemat, kes seda teha suudaks. See tähendab, et õpetaja kõige olulisem ülesanne on praegu olla õpilasele toeks. Ajatäide – lihtsalt ajatäide! – on sellistes olukordades õppimine. Huvitav õppimine koos hoolimisega annab õpilasele võimaluse olla toetatud, mitte tunda hirmu ega tahta põgeneda kõigest sellest tänavale. /.../ Nüüd saab teha igale õpilasele oma õppimise plaani ja siis motiveeritud hakkavad ise ennast innustama. Õpetajad ja tugispetsialistid, ainult teie suudate hoida lapsi kodus huvitavalt tegutsemas, kui teil vähegi autoriteeti ja hoolimist on. Muidu varsti te näete, et kaod hakkavad olema suured.»
ANNAME OMA eakatele perekondliku korralduse kodus püsida. Toetame oma lapsi, kes peavad ka uue olukorraga toime tulema. Hindame kõrgelt oma lapse õpetajaid, kes panustavad peale oma pere toetamise oma õppurite toetamisse maksimaalselt. Üheskoos ühtesid ja samu reegleid järgides saame kõikidest raskustest üle.