Me oleme sõjas
EESTI RIIK ja valitsus püüavad hakkama saada probleemidega, milleks nii meil kui ka enamikul maailma riikidel tõsiseltvõetavaid kogemusi pole. Peaksime koonduma ühise vaenlase, koroonaviiruse vastu. Täpselt need sõnad ütlesin 16. märtsil videosilla vahendusel peetud põhiseaduskomisjoni istungil peaminister Jüri Ratasele. Kriisikomisjon teeb oma tööd täie tõsidusega. Kõige suurem murekoht on praegu see, et peaministrile laekub ka ebatõest infot. Usun, et pole vaja selgitada tõsiasja, et sõjaolukorras peab väejuht saama edukaks lahinguks ainult tõepärast infot.
Alates eriolukorra kehtestamisest sai riigikogu peaministrilt infot nakatunute arvu kohta maakonniti. Samasuguseid andmeid kajastas ka televisioon uudistesaadetes. Tegemist oli ametlikke kanaleid pidi saabuva teabega, milles polnud põhjust kahelda. Selles valguses oli minu jaoks kummaline, et Sakala kirjutas kindlatest allikatest pärinevale mitteametlikule infole tuginedes Viljandis avastatud koroonaviirusesse haigestumisest. Võtsin kohe ühendust artikli autori Tarvo Madseniga ning olin temaga pehmelt öeldes päris kuri, sest tol hetkel libauudisena tundunud kirjutis võis tekitada vaid paanikat. Mis aga lõpuks selgus? Tarvo Madsenil oli õigus: terviseamet ei olnud infot edastanud.
Et Sakala ajakirjanikest läks asi suure kella külge, ei räägitud õhtustes uudistesaadetes enam juba mitte haigestumisest maakondade kaupa, vaid laboritest, kus proovid on võetud. Siinkohal ja selle eest pean tänama just nimelt Sakala ajakirjanikke, kelle abiga suudeti likvideerida ametliku info ebatäpsus. Samuti minu sügav avalik vabandus Tarvo Madseni ees. Te tegite kõik õigesti.
24. märtsiks oli Järvamaal üks ja Viljandimaal kolm haigestunut. Ilmselgelt ei kajasta ka need ametlikud andmed täpset tõde, sest juba minu tutvusringkonnas on päris mitu inimest, kes kurdavad kõrget palavikku, kuid võimalikku koroonaviirusesse nakatumist ei saa praegu veel kuigi hõlpsasti kontrollida. 16. märtsi koosolekul teatas peaminister küll, et koroonaviiruse proovide võtmist alustatakse mitmes Eesti linnas, sealhulgas ka Paides ja Viljandis. Praeguseks seda nii ka tehakse ja loodetavasti muutub proovivõtt tulevikus järjest tõhusamaks.
Kahjuks olen aga veendunud, et analüüside tulemuste põhjal kasvab nakatunute arv mõlemas maakonnas hüppeliselt ning seni turvalisena tunduv Kesk-Eesti minetab oma hea kuulsuse ja asub samale tasemele nende piirkondadega, kus haigestunute arv on suur. Siit edasi järgneb muidugi hulk küsimusi: miks ei tehtud alguses piisavalt proove, miks ei soetatud piisavalt varusid, millega tegeles terviseamet ... Ilmselgelt tuleb nende küsimustega tegelda alles pärast kriisi möödumist, sest vastutusrikastel ametikohtadel peaksid töötama vaid oma ala spetsialistid, kelle puhul parteiline kuuluvus ei ole tähtis.
Olen andnud peaministrile edasi sõnumi, et meile on küll kinnitatud, et Eestis toiduvarusid jätkub ja kodumaine toiduainetööstus saab igati hakkama, ent unustatud on, ent piisab ainult ühest juhtumist selles sektoris, kui tehas võib seiskuda. Selle valdkonna spetsialiste, kelle puhul on vajalik aastatepikkune õpiperiood, ei ole võimalik leida asenduskorras töötute hulgast. Seega peaksid ka kõik selles valdkonnas töötavad inimesed suhtuma olukorda ülima tõsidusega ning vältima tööle minekut ka kõige väiksemate haigustunnuste korral. Samuti peaksid vältima tööle asumist hiljuti välismaalt saabunud. See on aga juba ka teie võimuses, tööandjad ja töövõtjad.
Kõige eelneva taustal teeb mind väga murelikuks, kui aknast välja vaadates näen lapsi liivakastis koos mängimas ja kevadpäikest nautimas. Me oleme sõjas nähtamatu vaenlasega ja me ei tohi seda hetkekski unustada. Ka Tšornobõlis mängisid lapsed pärast reaktori plahvatust tänaval ja käisid tükk aega koolis, enne kui olukorra tõsidusest aru saadi. Head lapsevanemad! Kas tõesti on need lähimineviku valusad õppetunnid juba meelest läinud?