Kahjuks olen aga veendunud, et analüüside tulemuste põhjal kasvab nakatunute arv mõlemas maakonnas hüppeliselt ning seni turvalisena tunduv Kesk-Eesti minetab oma hea kuulsuse ja asub samale tasemele nende piirkondadega, kus haigestunute arv on suur. Siit edasi järgneb muidugi hulk küsimusi: miks ei tehtud alguses piisavalt proove, miks ei soetatud piisavalt varusid, millega tegeles terviseamet ... Ilmselgelt tuleb nende küsimustega tegelda alles pärast kriisi möödumist, sest vastutusrikastel ametikohtadel peaksid töötama vaid oma ala spetsialistid, kelle puhul parteiline kuuluvus ei ole tähtis.
Olen andnud peaministrile edasi sõnumi, et meile on küll kinnitatud, et Eestis toiduvarusid jätkub ja kodumaine toiduainetööstus saab igati hakkama, ent unustatud on, ent piisab ainult ühest juhtumist selles sektoris, kui tehas võib seiskuda. Selle valdkonna spetsialiste, kelle puhul on vajalik aastatepikkune õpiperiood, ei ole võimalik leida asenduskorras töötute hulgast. Seega peaksid ka kõik selles valdkonnas töötavad inimesed suhtuma olukorda ülima tõsidusega ning vältima tööle minekut ka kõige väiksemate haigustunnuste korral. Samuti peaksid vältima tööle asumist hiljuti välismaalt saabunud. See on aga juba ka teie võimuses, tööandjad ja töövõtjad.
Kõige eelneva taustal teeb mind väga murelikuks, kui aknast välja vaadates näen lapsi liivakastis koos mängimas ja kevadpäikest nautimas. Me oleme sõjas nähtamatu vaenlasega ja me ei tohi seda hetkekski unustada. Ka Tšornobõlis mängisid lapsed pärast reaktori plahvatust tänaval ja käisid tükk aega koolis, enne kui olukorra tõsidusest aru saadi. Head lapsevanemad! Kas tõesti on need lähimineviku valusad õppetunnid juba meelest läinud?
