Digitänavaküsitluses osases kaheksa viljandimaalast. Kuidas neid nädal möödunud on?

Ka Sakala tänavaküsitlus on olude sunnil veebi kolinud, sest oleks vastutustundetu teha päris tänavaküsitlust. Jalutasime siis mööda digitänavaid. Teema on ikka see, mis meid kõik juba nädal aega ümbritsenud on.

Uurisime inimestelt, kas eriolukorra kehtestamine oli nende arvates vajalik, kuidas nad on eriolukorraga kohanenud ja kuidas on lood stressiga.

Külli Säde, kassapidaja. «Arvan, et eriolukord on väga vajalik, et viiruse levikut natukenegi pidurdada. Et mul on endal ka mõned kerged sümptomid, aga testi pole tehtud, siis olen nädala haiguslehel olnud. Toidupoes olen paar korda kiiresti käinud maski ja kinnastega, mujal mitte. Stressi tekitab eelkõige mu teismeline laps, kes liikumispiirangut eirab.»
Lauri Sarikas, Muraka farmi juhataja. «Eriolukord oli kindlasti vajalik samm, et hoida oma kodanikke nakatumise eest ja pidurdada levikut. Minu poeskäimised on kindlasti harvemaks jäänud, kuid suuri kokkuoste ei ole teinud – ei näe selleks vajadust. Nädal on olnud suhteliselt rahulik. Kool läks üle koduõppele ja tööl saan käia, vabal ajal puhkan kodus. Igasugused külaskäigud jäävad ära, kuid stressi veel tunda ei ole.»
Eva Pruuli, lillepoodnik. «Arvan, et eriolukord oli vajalik, praegu vist ei olegi paremat varianti viiruse takistamiseks. Tore oleks, kui inimesed saaks aru, et see ei ole välja mõeldud kellegi kiusamiseks, vaid selleks, et meil ei tekiks sama kohutavat olukorda, nagu Itaalias on. Vaadates praegu kohaliku poe parklat, kuhu auto ei mahu, siis mulle tundub, et eriolukorra olemus ei ole veel inimestele selgeks saanud. Olukorda endale tohutuks katsumuseks pole veel pidanud. Oleme käinud hädavajadusel toidupoes, apteegis, pakiautomaadi juures ja raamatukogus. Desinfitseerime hoolega käsi või kasutame kindaid. Meil on suur luksus jääda koos lastega koju ja aidata neid koduõppel. Kui olukord kestab veel kaua, eks siis teki murekohti, aga ette ma nende üle stressata ei taha. Elame maal, saame liikuda õues. Mina sulgesin poe kuu lõpuni ja elukaaslane saab teha tööd kodukontorist.»
Kelly Hrupa, assistent. «Jah, eriolukord oli vajalik, sest maailma terviseorganisatsioon kuulutas eelmisel nädalal välja pandeemia. Nädal on möödunud hästi, mulle üsna tavapäraselt, sest teen ka muul ajal tööd kaugtöö vormis ja kodust. Tajun muutust eeskätt selles, et piiran väljas liikumist. Kuid stressi ei tunne ja mõnes mõttes isegi pigem naudin vaikset aega kodus iseenda ja oma kallimaga. Kodus püsimine probleeme ei tekita, aga ilmselt tuleb millalgi jälle poodi toiduainete järele minna.»
Kristi Ilves, mulgi keele spetsialist. «Usun, et eriolukord aitab kindlasti viiruse levikut aeglustada. Et töötan tavaliselt kodus, pole mu elus väga suuri muutusi, ainult esinemised, koosolekud ja murderingid jäävad ära. Samas annab see võimaluse teha intensiivsemalt teisi asju. Mul on parajasti käsil ajalehe Üitsainus Mulgimaa kevadnumber, mulgi sõnaraamat ja mulgikeelne muinasjuturaamat. Tööd jätkub. Et lapsed on kodus, tuleb rohkem süüa teha ja nende õppimisel silm peal hoida. Mis stress? Stress on ikka tublisti vähenenud, kui saan ärgata siis, kui uni ära läheb, teha asju oma tempos, käia iga päev koos laste ja koeraga pikalt õues ega pea iga päev uusi logistilisi plaane välja mõtlema, et kõik pereliikmed õigeks ajaks oma tegemiste juurde ja sealt tagasi saaksid. Oleme kodus ja naudime kevadet.»
Rain Hüva, linnavolinik. «Minu arvates on hetk, mil peame uskuma eksperte. Kui eksperdid arvasid, et eriolukord on vajalik, siis nii ka on. Loodan, et poliitiline eliit ei hakka oma valijaskonnale meeldivate tegevuste ja sõnumite nimel spetsialiste kõrvale lükkama. Nädal on möödunud uut moodi. Ilmselgelt tahab uus olukord kohanemist, aga eks pea hakkama saama. Suurim ülesanne on koduõpetaja rolli ülevõtmine. Õnneks on minu osa pigem tööõpetuse ja kehalise kasvatuse tundide andmine. Aga vaadates, kuidas naine ülejäänud tundide andmisega tegeleb, on minu respekt õpetajate töö suhtes kiires tõusus. Ega ma nüüd päris kodus püsi. Tegemised, mida ei saa edasi lükata, tahavad tegemist. Aga proovin inimestega distantsi hoida, ohtralt käsi pesta ning võimalikult vähe koduvälistes ruumides viibida.»
Marek Tiits, JK Viljandi kogukonnajuht. «Eriolukorda pean vajalikuks. Itaalia ja Hispaania ei ole meist ju nii kaugel, et nende kogemustest mitte õppida. Seal jäädi jõuliste meetmete rakendamisega vist nädala jagu hiljaks ja praegust olukorda me kõik teame. Loodan, et valitsus ja terviseamet suudavad ka meedikute isikukaitsevahendite probleemi kiiresti lahendada, sest seda pean praegu kõige suuremaks ohukohaks. Kohanenud olen kenasti – maaka värk. Toiduvarud on meie talus nagunii alati olemas, neid veidi täiendasin. Sport on totaalselt seiskunud ning iga päev tuleb koos kolleegidega tegelda sellega, et hoida koos Viljandi jalgpallikogukonda. Saame päris kenasti hakkama ning oleme raskete aegade üleelamiseks valmis. Kõige suuremat stressi tundsin möödunud nädala lõpus, kui Euroopas hakkasid riikide piirid üksteise järel kinni minema. Mu täiskasvanud poeg pääses pärast mitut Prantsusmaal õppereisil veedetud nädalat sealt tulema sõna otseses mõttes viimasel sekundil. Muret tunnen Tartumaal elava isa ja ema pärast, aga olen nendega iga päev kontaktis ja seni on kõik hästi.»
Rinell Jakubelovitš, personalispetsialist. «Olgugi et alguses ma ei arvanud, et olukord nii tõsiseks muutub, usun, et eriolukorra kehtestamine oli õige samm. Eks natuke tee muret teadmatus, et mis edasi, aga stressis ega paanikas ma küll pole. Mul on hea meel, et mu tööandja võimaldab mul kodus töötada. Ülejäänud aja veedan perega ja toimetan aias. Säilitagem rahu ja jäägem positiivseks!»
Kommentaarid (1)