Sisukord
Paberleht
Postimees

Meie talvised rasvatihased lendavad Soome kevadet kuulutama

4 min lugemist
Eksootilise välimusega jäälinnud ehitavad juba hoolsalt pesa. FOTO: Eero Kiuru

Reede varahommikul algas kevad ametlikult, aga selle saabumist võis näha juba mitu nädalat enne seda, kui enamik Eesti inimesi ennast haiguse eest koju peitis. Nii mõnedki rändlinnud jõudsid soojalainel siia juba tükk aega tagasi. Nagu igal aastal kogub Eesti ornitoloogiaühing ka tänavu teateid esimestest saabunud rändlindudest.

Tänavune erakordselt pehme ja soe talv ning varajane kevad on lindude rändele kahtlemata mõju avaldanud. Kuidas niisugused olud lindudele mõjuvad, sõltub aga suuresti liigist.

"Lähirändurid saavad ilmselt hästi hakkama sellistes oludes. Kaugränduritel võib keeruliseks minna söögi leidmisega, aga eks seda näita aeg. Kaugrändurid saabuvad siiski üsna täpselt, just lähi- ja keskmaarändurid on need, kes lasevad ennast ilmast kõige enam mõjutada," rääkis ornitoloogiaühingu vaatluste koordinaator Tiiu Tali. "Juba veebruaris ilmusid esimesed rändliigid tagasi, eriti need, kes Kesk-Euroopas ja Lõuna-Euroopas talvitusid. Kahtlustan, et kaugrändurite jaoks on praegused olud ikka pigem halb variant."

Liiga vara saabuvaid rändlinde võivad ohustada kesiseks jääv toidulaud ja varakevadise ilma heitlikkus, näiteks ootamatult saabuv külmaperiood.

Kevadise linnuvaatlemise ja rändlindude seire juures maksab Tiiu Tali sõnul silmas pidada, et soojade talvede ja üleüldise kliima soojenemise tõttu nihkub lõunapoolsete liikide põhjapoolne leviala aegamööda ülespoole ning Eestisse hakkavad sattuma ka liigid, keda siin paarkümmend aastat tagasi ei kohanud. "Viimase kümne-paarikümne aasta jooksul on mitu sellist liiki Eestisse jõudnud, näiteks tamme-kirjurähn ja hõbehaigur," rääkis ta, ent lisas: "Muidugi ei saa ilma põhjalike uuringuteta kindlalt öelda, kas selles on "süüdi" kliima soojenemine või on mängus muud tegurid, näiteks populatsiooni suurenemine."

Tamme-kirjurähn polnud kuni 2005. aastani Eestis elavate liikide nimekirjas ning sattus siia ornitoloogidele rõõmu valmistama harva eksikülalisena, kuid juba 2016. aastast sai temast Lõuna-Eesti metsades ja parkides pesitsev liik, kes elab Eestis aasta läbi. Õnnelik linnuvaatleja võib teda ka Viljandimaal tabada.

Kas soe kliima ka rändureid paikseks muudab, on Tali sõnul keeruline öelda: selleks peaks tegema eraldi uuringuid ja linde näiteks rohkem rõngastama. "Eestis on ka selliseid liike, kelle puhul esmapilgul tundub, et nad on paiksed," kõneles ta. "Jääb mulje, et nad on aasta ringi siin, ent tegelikult saabub meile põhja poolt siia linde talvituma. Meie rasvatihased lendavad talveks lõunasse ja need, keda me siin talviti usinalt toidame, saabuvad siia hoopiski Soomest."

Veel raagus puu oksal istub kevadiselt erksas sulekuues talvike. Sageli jääb talvike meile talvituma, kuid osa lindudest rändavad ka lõuna poole. FOTO: Eero Kiuru

Linnuvaatlus on Eestis Tali sõnul paraku vaeslapse rollis. "Võrreldes näiteks lääneriikide, nagu Soome või Suurbritanniaga, on meil väga vähe aktiivseid linnuvaatlejaid, kuigi see on ju tore hobi, mida saab teha ka koos perega. Samas kunagi, kui internetti veel ei olnud ja kasutati tavalisi vaatluspäevikuid, oli aktiivseid linnuvaatlejaid paarsada, internetiajastul on vaatluste tegijaid umbes kaks korda rohkem."

Aastad pole vennad

Viljandi hobiloodusfotograaf Eero Kiuru on linnuvaatlusega tegelnud neli aastat, neist viimased kaks peaaegu iga päev. Terava pilguga fotograaf nentis, et tänavune erakordselt soe talv paiskas looduse rütmi korralikult segi. "Lindudega on metsas ikka hoopis teine lugu," ütles ta. "Muidugi domineerivad eri aastatel metsas erinevad liigid: ühel aastal on siisikeste uputus, teisel on kõikjal urvalinnud. Tänavu on jälle olnud siisikeseaasta. Aga soe talv on lindude rännet täiesti ilmselgelt mõjutanud."

Eero Kiurul on Viljandimaal metsa sees salajane lindude söötmise koht. "Seal pildistamas käies olen tänavu talvel näinud musträstaid. Alguses oli üks, nüüdseks on neid juba palju ja muudkui kisavad. Lisaks on kohal põldlõokesed. Kiivitajad on meie kandis olnud juba rohkem kui nädal aega. Saabunud on ka sõtkad ja jäälinnud."

Märksa rohkem kui ilm mõjutab lindude elu Eero Kiuru sõnul aga liigne metsaraie. "No see on katastroof, mis toimub, selle kohta ei ole lihtsalt muud sõna enam," ahastas ta. "Kui sõidate näiteks Aimlast Parika Väikejärve poole, siis need metsad, mis Soomaa rahvuspargist vähegi välja jäävad, on kõik maha võetud. Ma nüüd paar kuud ei ole seal kandis sõitnud, ma ei julgegi enam vaatama minna: kardan, et nüüd on sealt viimasedki metsaribad kadunud. Juba eelmisel aastal mõtlesin, et no nüüd on küll kõik, enam tühjemaks neid metsi raiuda ei saa. Sel aastal selgus, et eksisin. Suur mets on kõik kadunud ja järel on songermaa. See ei sobi ühelegi liigile. Ehk ainult käblik saab seal keksida, aga paari aastaga kasvab tihe võsa peale ja siis pole temalgi enam sinna asja."

Kiuru hinnangul on just soe talv kaasa toonud selle, et linnud on hakanud varem pesitsema. "Mul näiteks metsas söödakohas kadusid ära hallpea-rähnid. Kahtlustan, et nad läksid pesitsema, sest pesitsusajal nad söömas ei käi. Eelmisel aastal kadusid nad mul alles märtsi lõpus ära, tänavu juba veebruari lõpus. Ja jäälinnud ehitavad praegu hoolega pesa, aga nendel on see praegu üsna tavaline aeg pesitsemiseks."

Orav Loki looduse päevaraamat

Eero Kiuru postitab pilte nii ornitoloogiaühingu Facebooki gruppi kui ka oma loodusvaatluse digipäevikusse. "Orav Loki looduse päevaraamatu" nime kandvasse gruppi laadib ta üles fotosid ja videoid ning vahepeal teeb ka sissekandeid selle kohta, mis metsas sünnib.

"16.03.2020," algab üks hiljutine sissekanne – Kiuru märgib iga sissekande ette kuupäeva. "Lõunani istusin söögiplatsil. Nugist täna ei näinud, eile ta korra eemalt näitas ennast. Rähnidest käisid ainult suur-kirjurähnid. Musträstast ka ei näinud, eilsest õunast oli hommikuks ainult koor järgi jäänud, jätsin talle jälle pooliku õuna. Läksin siis metsatiirule, aga vihma hakkas sadama ja pildistada ei saanud, kuigi sattusin jälle sabatihaste parve peale ja jäälinde nägin kah. Ühest jäälinnust vihmaga ikka ühe uduse pildi tegin, lendasid muidu kolmekesi ringi."

Veebi-loodusepäevik sai alguse 2018. aasta sügisel. "Mul hakkas metsas platsil iga päev üks orav käima," rääkis Kiuru. "Ta sai Facebooki gruppides omale nimeks Loki. Too talv käis mul lõpuks viis oravat korraga pähkleid söömas – tookord polnud pähkliaasta. Läinud aasta oli aga pähkliaasta ja oravaid ei käinud, välja arvatud üks orav kolmel päeval esimese lumega."

Fotograaf Eero Kiuruga sõbrunenud orav sai nimeks Loki ja andis oma nime ka loodusvaatluspäevikule, mida Kiuru hoolikalt täidab. FOTO: Eero Kiuru

Eero Kiuru pole küll ornitoloogiaühingu liige ja ta ei osale ka rändlindude saabumise kohta teabe kogumise kampaanias, ent tema veebipäevikust saab kuupäevase täpsusega infot liikide kohta, keda ta märganud on. Näiteks: "6.03.2020. Täna oli mitmeid üllatajaid. Kõige suurem üllataja oli kuuse-käbilind, kes maandus korraks söögiletile. Musträstas on lõunast tagasi ja käis eemalt uudistamas, eelmine kevad nad ka algul pikka aega luurasid eemalt, enne kui letil söömas hakkasid käima. Nugis käis jälle söögiplatsilt läbi. Koju minnes trehvasin metsa all veel sabatihastega kokku ja ühel lagendikul lendasid lapsuliblikad ringi."

Orav Loki on ammu oma teed läinud, ent temanimelisel looduspäevikul on ligi 1200 jälgijat ja Eero Kiuru kaamerasilma abil saavad Viljandimaa metsadesse pilgu heita kõik huvilised.

Seotud lood
08.04.2020 10.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto