Võllapuust koolide sulgemise ja puhtusekomisjonini ehk Kuidas on taudide vastu sõditud  

Viljandi haigla palat 1921. aastal. Aasta varem oli Viljandis möllanud kõhutõbi ning linnavalitsus lasi majadele, kus olid haiged, panna mustad ristid. Foto: Jaan Riet (Viljandi muuseumi fotokogu)

«Nälja vahel katk ja katku vahel nälg ja vahetevahel nälga ettevalmistav nälg,» laulsid tujurikkujad Ott Sepp ja Märt Avandi kümmekond aastat tagasi suurepärases ja ajalooliselt kaunikesti korrektses palas «Olla eestlane on halb (Kannatame ära!)». Kui vaadata nende koledate või siis väga koledate nakkushaiguste laviini, mis sajandite jooksul on nii Viljandimaad kui tervet Eestit tabanud, pole muud teha kui imestada, et see kõik on üle elatud.

1601. Liivimaa. «Sel aastal sai hukka, nagu on arvanud paljud, kes on selle provintsi olukorda ja rahva kombeid tundma õppinud, üle kuuesaja tuhande mõlemast soost ja mitmesuguses vanuses talupoja; nii vilets oli õnnetute olukord ja ennekuulmatu nälg, et söögipuudusel olid nad selleks, et hundinälga ja koeraaplust kuidagi vaigistada, sunnitud sööma hobusekorjuseid, koeri, kasse, hiiri ja muud, millest inimloomus tagasi kohkub.»