Väikeste lehtede aeg

ALATES KOLMAPÄEVAST on Sakala olnud neli lehekülge õhem kui tavaliselt. Küllap on tellijad märganud. Ma ise ei ole seda väikest lehte, nagu kaheksaküljelist vahel toimetuses kutsutakse, veel käes hoidnudki, sest kõik toimetuse töötajad on kolinud kodukontorisse ning kriisi esimestel päevadel oli mul muude asjadega nii palju tegemist, et ei jõudnud lehetellimust teha. Harilikult võtan värske numbri ju hommikul toimetusest, nüüd tegin tellimuse ära ja lähipäevil peaks Sakala postkasti jõudma. Aga õhemana, kui ma tahaksin.

Vaadates seda, kuidas ajakirjanikud varahommikust hiliste õhtutundideni ja vahel ka öösel koroonapandeemia võimalikult kiire ja põhjaliku kajastamise nimel pingutavad, on raske leppida, et samal ajal kui Sakala veebiuudiste maht on enneolematult suur, peame paberit kokku tõmbama. Ent teha pole midagi. Eelmise nädala lõpus tühistati reklaame nii palju ja nii järsult, et nina vee peal hoidmiseks on see ainumõeldav käik. Osa ettevõtjatest on ettevaatlik ja tõmbab turunduskulu koomale, paljud senised tublid kliendid on aga uksed mõneks ajaks kinni pannud, sest üritusi ei saa korraldada, turismist pole järel muud kui taristu ning suur osa äride potentsiaalsetest kundedest istub targu kodus.

PRAEGUSES OLUKORRAS ongi paradoksaalne, et kuigi ajakirjanduse sissetulekud on järsult kahanenud – reklaam moodustab Sakala teenistusest umbkaudu 40 protsenti –, vajavad inimesed ajakirjandust rohkem kui varem. See ei ole kõhutunne, ka arvud näitavad sama: eelmisel nädalal oli meil veebis universaalseid kasutajaid üle 125 000. Vaid korra, koolitulistamise järel, on Sakala veebiversiooni loetavus olnud suurem kui eelmisel nädalal, aga need pole omavahel võrreldavad sündmused, sest koroonapandeemia levib kõikjal, toonane tragöödia koondas kogu Eesti lugejate tähelepanu Viljandimaale.

Kõik eriolukorda puudutavad sõnumid ei paku inimestele mitte ainult huvi, vaid on ka eluliselt vajalikud. Seepärast tegi Sakala kriisi puhkedes kõik koroonateemalised uudised veebis vabalt ligipääsetavaks. Samamoodi toimisid teisedki Postimees Grupi lehed ning Ekspress Grupp. Selle nädala keskel taastas Ekspress Grupp maksumüüri. Ka Sakala piirab mõnel määral tasuta koroonalugude hulka, kuid kõik, mis puudutab tervist või on muul moel eluliselt vajalik, jääb endiselt vabalt ligipääsetavaks.

Kogu ühiskond otsib uusi tasakaalupunkte. Ka meie püüame leida parimat proportsiooni, et lugejad oleksid igakülgselt informeeritud ning samas ei juhtuks nii, et Sakala enam majanduslikult toime ei tuleks, sest see võtaks paljudelt usaldusväärse info. Sellest ka lehe õhendamine. Õnneks on Sakalat Viljandimaal alati väga hästi tellitud ning viimase lugejauuringu järgi loeb seda vähemalt korra nädalas 91,5 protsenti 15-aastastest ja vanematest viljandimaalastest, mis on parem näitaja kui ühelgi teisel ajalehel Eestis. Seepärast oleme üsna kindlad, et Viljandimaa elanikeni jõuab kvaliteetne teave, mis aitab neil raskes olukorras toime tulla, paremini ja laialdasemalt kui üheski teises Eesti kandis.

ÜKSKI KRIIS EI kesta igavesti. Ka need ettevõtted, kes on praegu tegevuse katkestanud, teevad uksed uuesti lahti. Kui mitte kõik, siis tuleb mõni uus. Ent selle ajani, kui normaalsus uuesti luuakse, tuleb olukord ära kannatada ja see on paljudele ränk. Pandeemia lööb ärisid ja tööturgu, mitme sektori esindajad on juba riigilt abi küsinud. Me loodame Sakalas väga, et meie tellijad mõistavad kiire ja usaldusväärse info tähtsust ning reklaamikliendid aduvad, et kvaliteetse ajakirjanduse eelistamine internetihiidudele pole mitte ainult nende ärile kasulik, vaid ka kogukonnale vajalik. Auk ajalehtede eelarvetes on samas märkimisväärne ning kärpekohti napib. Kas ja kui palju mõni meediaettevõte valitsuse abi vajab, pole veel teada, kuid üht saaks riik kindlasti ära teha, mis oleks ühtlasi tema enda huvides: vähendada kolmeks kuuks Eesti Posti kojukandetasu poole võrra. See oleks läbipaistev viis toetada Eesti ajakirjandust ning samas tagada, et maal elavad inimesed, kelle hulgast paljud on internetikauged või lihtsalt halvas netilevis, oleksid samamoodi teavitatud kui suurte keskuste elanikud.

RASKE ON PRAEGU leida valdkonda, mida koroona ei mõjutaks. Ajakirjanikud näevad seda oma töös eriti selgelt, sest oleme Viljandimaal toimuvat alati kajastanud võimalikult laiahaardeliselt. Kuidas teha «Kodu» lehekülge, kui kodudesse minna ei saa? Millest rääkida spordiküljel, kui võistlusi enam pole ja isegi treeningud on märkimisväärselt piiratud? Mida avaldada «Vaba aja» rubriigis, kui ühtegi üritust ei ole lubatud korraldada? Ent kui lähemalt uurida, selgub, et maailma lõpp on ainult näiline. Vaba aega võib veeta raamatute, filmide või kodukontsertidega. Sporti tehakse edasi, lihtsalt teistmoodi. Ja kodud on tähtsamad kui kunagi varem, ehkki külla minna kellelegi ei tohi.

Elu läheb edasi isegi kriisi ajal. Ka selle meeldetuletamine on ajakirjanduse ülesanne. Pealegi, käes on kevad. See ei ole lehtede langemise aeg. Lehed on praegu lihtsalt väikesed, kuniks nad jälle suureks kasvavad.