/nginx/o/2012/01/05/902962t1hf8b2.jpg)
Viljandis võib liikumas näha kepile toetuvat meest, kes mõnikord astub ühe või teise vastutulija juurde ja palub kurvalt naeratades endale natuke toiduraha.
Iseseisvat elu alustada püüdev mees vajab hädasti õmblusmasinat
/nginx/o/2016/02/05/5013683t1h5037.jpg)
6. jaanuar 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta on käinud kesklinna firmades, rääkinud oma õnnetustest ja kurtnud nälja üle.
Mõni päev tagasi tuli mees «Sakala» toimetusse. Ta tutvustas end Valdemarina, mainis, et pole juba paar päeva söönud, ning palus võimalust avaldada lehes tasuta kuulutus: ehk leidub mõni hea inimene, kes kingib talle oma vana õmblusmasina. See võimaldaks pisikesele töövõimetuspensionile veidi lisa teenida.
«Mulle meeldib joonistada ja ma oskan õmblusmasinaga igasuguseid pilte teha. Andke mulle foto ja ma teen selle järgi niisuguse padjakatte, et mitte keegi ei usu, et ma olen selle tavalise masinaga teinud,» rääkis ta.
Hiljuti Pärnumaalt Viljandisse kolinud mees väitis, et pole sotsiaalametist tuge palunud, sest pole veel elanike registris ja siit abi ei saa.
«Viljandisse kolisin sellepärast, et siin õnnestus väga soodsa hinnaga korter üürida — 32 eurot kuus. Aga siis pidin ma kütteklotse ostma ja toiduraha enam üle ei jäänud. Pean rohtu ka ostma. Süüa saan kahe päeva tagant.»
Väljaõppinud teatrirätsep
Valdemar jutustas oma loo.
Tema ema on eestlane, isa leedulane. Ema elab vist kusagil Tallinnas, aga Valdemar ei tea temast midagi, sest ta anti juba väiksena lastekodusse.
Ta on väljaõppinud teatrirätsep, lõpetanud Kaunase kergetööstustehnikumi. Oleks võinud ka Tallinnas hariduse saada, aga seal oleks tulnud eraldi õppida meeste- ning naiste- ja lasterätsepaks, Kaunases õpetati mõlemat korraga.
Pärast kooli läks Valdemar tööle Estonia teatrisse. Abiellus ja kolis Pärnu-Jaagupisse. Käis iga päev saja kilomeetri kaugusele tööle. Kui laps sündis, jäi mees koju, naine käis tööl edasi. Siis tuli teine laps ja nii isa kodus nendega toimetas.
«Ühel õhtul mängisin lastega nagu ikka ja laulsin neile unelaulu. Siis heitsin magama. Ärkasin kahe kuu pärast. Mind oli viidud Saaremaale hooldekodusse. Nii kui ratastooli sain, põgenesin Saaremaalt sõna otseses mõttes.»
Valdemar sai Pärnusse korteri ja hakkas tööle, aga naabruses elasid igasugused kaltsakad, kord korraldasid isegi tulekahju. Ta pidi sealt ära kolima. Sotsiaaltöötaja abiga sai Vändrasse.
«Vändras elasin hooldekodus, aga tahan ikka omaette olla, tunnen, et saan praegu hakkama. Viljandisse tulin sellepärast, et siin pakuti soodsa hinnaga üürikorterit. Mulle see meeldib: ilus ja vaikne, vesi ja elekter on sees. Aga ma ei mõelnud sellele, et kütet tuleb ka osta. Ostsin 40 euro eest puid, raha jäi nii vähe järele, et söögi jaoks enam ei jätku. Pensioni saan 164 eurot kuus, aga rohud tuleb ka osta, ilma ma ei saa.»
Mees peab kandma ülikonda
Vändra hooldekodus tegi Valdemar oma sõnul koristajatööd ja õmbles, aga ta ei osanud arvata, et elu muutub. «Ostsin arvuti ja teisi asju, kõrvale panna ei saanud midagi.»
Igati viisakas jopp, mida Valdemar kannab, on ta enda õmmeldud.
«Vana juba, üle aasta seljas olnud. Mul on mitu korralikku ülikonda ka. Mulle meeldib, kui mees kannab viisakat ülikonda. Olen kõik riided endale ise õmmelnud, ainult triiksärke ostan.»
Vändras oli Valdemaril küll õmblusmasin, aga see ei olnud päris tema oma ja seda ei saanud kaasa tuua.
«Kui saaksin õmblusmasina, hakkaksin kohe kaisupatju tegema. Inimestele need meeldivad. Saaks majanduslikult jalad alla. Tahaks ikka ise olla ja elada. Lähedasi mul ei ole. Naine ütles minust täiesti lahti, kui haigeks jäin, lapsed võttis ka oma varasema nime peale. Aga ma ikka usun ja loodan, et saan järje peale. Ehk leian ka lähedase inimese.»
Valdemar on ennast Viljandis mitmesse kohta koristajaks pakkunud, aga pole võetud.
«Siis läksin lihtsalt tänavale ja palusin inimesi, et keegi annaks mulle natuke söögiraha. Keegi ei andnud.»
Valdemariga suheldes valdas meid üha tugevam kahjutunne ja soov õnnetut inimest aidata. Pisut me seda tegimegi ning Valdemar ütles, et läheb koju ning võtab seljakoti, sest nii on tal kergem poest toitu tuua.
Ka Valdemari perearst Valentina Tšivkin oli valmis teda vastu võtma ja vajaduse korral taastusravisse suunama.
Paar päeva hiljem läksime Viljandi sotsiaalosakonna juhataja Livia Kasega Valdemari poole Posti tänavale. Livia Kask teab Valdemari küll. Mees on sotsiaalametis käinud ja talle on ka abi pakutud. «Kuivaineid, nagu jahu ja makaronid, saame alati kohe anda. Kui on eriolukord, eraldame ka tasuta toidutalongid Inkeri päevakeskuse sööklasse.»
Valdemargi oli need saanud, aga sööma ei läinud.
Kui Livia Kask selle kohta päris, selgus põhjus: nimelt töötavat Inkeri kõrvalmajas keegi naine, kes on Valdemariga halvasti käitunud. «Tema viskab mu uksest välja kohe!»
«Kui on probleeme, siis tulge minu juurde. Teate ju hästi, kust mind üles leida,» julgustas Livia Kask.
Ta lubas, et sotsiaalametis aetakse korda mehe sissekirjutus, muretsetakse talle talvepuud ja kutsutakse korstnapühkija, et tahma täis pliidilõõrid köögis tõmbama saada.
«Me saame ka ühekordselt ravimite raha kompenseerida, kui te olete juba Viljandi elanikuks registreeritud ja ostutšeki esitate,» selgitas sotsiaaltöötaja.
Kõik ei pruugi aga nii ladusalt minna, kui Ameerikas elavalt majaomanikult ei tule Valdemari sissekirjutamiseks luba, mida linnavalitsuses praegu oodatakse.
Vajab toetust
Vändra hooldushaiglas on Valdemar olnud juba paar korda.
«Ta tuleb siia, saab jalad alla ja tahab ühiskonda minna. Me ei ole seda talle keelanud,» rääkis Valdemari looga hästi kursis olev valveõde. Ta lisas, et mehega tekivad tihti ebamäärased probleemid, millele on raske lahendust leida. Kõike, mida ta räägib, ei maksa uskuda.
«Abiotsimine ongi tema iseloomulik eluviis ja selles on ta saavutanud märkimisväärse meisterlikkuse,» ütles Valdemari Pärnu haiglas ravinud arst Marika Mitt.
Mehe suurepärast õmblemisoskust tunnustavad ka temasse kriitiliselt suhtuvad tuttavad.
Hooldushaigla töötajad kinnitasid, et Valdemar ei ole halb inimene ega suur petis, ta lihtsalt on selline, nagu ta on. See, kuidas ta edasi toime tuleb, sõltub palju inimestest, kes ta kõrval on ja teda toetavad.
Toimetulekutoetust makstakse alles siis, kui inimesele jääb pärast kommunaalmaksete tasumist elamiseks kätte vähem kui 76 eurot 70 senti kuus. Isegi Valdemari nigel pension võib pideva abiraha maksmiseks liiga suureks osutuda.
Ehk leidub mõni inimene, kes leiab, et 75 eurot on kuuks ajaks elamiseks liiga napp raha, ja kui tal on kodus üle käsitsi ringiaetav õmblusmasin, helistab Valdemarile numbril 552 5134 ning toimetab masina talle. Ehk teeb Valdemar talle selle eest ühe ilusa kaisupadja, mille peal on näiteks lahke abistaja lemmikkoera pilt.