/nginx/o/2020/03/18/13014924t1h7044.jpg)
EESTI KOOLIDEL on kõik eeldused olla digitaalselt nutikad. Ilma selle veendumuseta ei oleks riik saanud eriolukorras jätkata koolide tegevust distantsõppel. Hariduse infotehnoloogia sihtasutus on teinud suure töö koolide nutikaks arendamisel. Eesti haridustehnoloogide liidule on õpetajate ja õpilaste digipädevuse arendamine aastaid südameasjaks olnud.
Usun, et ma ei eksi, kui väidan, et meie õpetajate teadlikkus digivahendite ja -keskkondade olemasolust on distantsõppeks piisav. Probleem on hoopis muus: statsionaarsetes üldhariduskoolides puudub terve õppetöö distantsõppe oludes kavandamise kogemus. Asi pole niivõrd erinevate keskkondade kasutamise oskuses, kuivõrd just koostöös õpet kavandavate ja läbiviivate inimeste vahel. Tähtsaks saavad kokkulepped ja õppekorralduse paindlikkus.
Kui jälgida lastevanematelt esimestel päevadel tulnud tagasisidet koduse õppe toetamise kohta, võib peamise murena välja tuua tohutu õppeülesannete mahu. Õppetegevused ei mahu kohati isegi 12-tunnisesse päevakavva. Lapsevanem, kes on ise kodukontoris, ei saa päeva jooksul vaat et üldse oma tööga tegelda, sest lapse juhendamine on jäänud ainult tema õlgadele.
Kus tekivad distantsõppe puhul kõige kiiremini probleemid? Kodune e-õpe ei saa olla ainult ülesannete väljajagamine ja kokkukorjamine. Sinna vahele jääb õppimise protsess, mille jooksul vajab õpilane õpetaja tuge. Kool peab andma õpetajatele kõik juhendid ja abi, et nad saaksid olla reaalajas oma õpilastega kontaktis ka häälega või hääle ja pildiga. Õpilased võiksid oma õpetajale teha ettepaneku, et toimuks virtuaalseid kohtumisi. See loob õppimises turvalisuse ning annab õpetajale võimaluse ise selgitada õppeülesannetega seonduvat ja vastata küsimustele.
See, kui õpilane on suunatud päeva vältel paljudesse digiõppekeskkondadesse, tekitab kiire väsimise. Töö eri õppekeskkondades pole midagi halba, kuid neid töid peab ajaliselt hajutama, näiteks päevade või nädalate peale. Õpetajatega saab kokku leppida, et praegu ei ole kõige õigem aeg hakata leiutama eriti keerulisi ülesandeid, pigem tuleb valida laiemat oskuste ja teadmiste spektrit mõjutavad ülesanded ning anda nende lahendamiseks piisavalt aega. Õppekava õpitulemused tuleb distantsõppe oludes ümber mõtestada. «Tund ja õpiku peatükk + tund ja õpiku peatükk» meetodil õppetöö kavandamine on võimatu missioon, sest distantsõpe nõuab suuremat hulka iseõppimist ja pikemat aega kui auditoorne õpe.
ÕPETAJAD VAJAVAD tiimitööd, et kavandada mitme õppeaine teadmisi ja oskusi arendavaid ülesandeid. Lõimitud ülesanded aitavad vältida liigselt hakitud päevakava, mis on kodus õppijale tõeliselt frustreeriv. Koolid, kus ei ole perioodõpet, mis võimaldab korraga õpitavate ainete mahtu piirata, peaksid tõsiselt kaaluma päevade jagamist näiteks sama valdkonna õppeainete vahel või disainima projektülesandeid.
Praeguses olukorras ei tohi anda selliseid ülesandeid, mida tuleb lahendada aja peale või ainult kindlas lühikeses ajavahemikus. Õpilased ei ole kõik samades tingimustes: kodud on erinevad ja internetiühenduse kvaliteet on ka paraku erinev.
Kindlasti liigub distantsõpe juba praegu tasapisi paremuse poole. Õnnelikud on koolid, kus tegutseb entusiastlik haridustehnoloog ja probleeme on suudetud ennetada.