Nüüd, rohkem kui kunagi varem, peame me kogukonnana seisma õlg õla kõrval, hoidma ühte

Tuleviku jalgpalliklubi kogukonnajuht Marek Tiits kutsub inimesi üles praegusel raskel ajal toetama spordiklubisid ja treenereid. Foto: Marko Saarm

Teatavasti kuulutas valitsus välja koroonaviiruse pandeemiast lähtuvalt eriolukorra, mistõttu tuli eelmise nädala lõpul sulgeda kõik spordiklubid, muuseas lõpetada ühistreeningud. Viljandi Tuleviku jalgpalliklubi kogukonnajuht Marek Tiits pani kirja sellekohase mõtte, et kutsuda kodulinlasi üles nägema olukorda ka treenerite ja klubide vaatevinklist.

Sõbrad, täna ma tahan teile ühe palve edastada. Ja teile südamele koputada sel keerulisel, teadmatust täis ajal.

Nagu tuhanded teised Viljandimaa lapsed, istub ka minu enda meistersportlane Mügri praegu kodus, teeb arvuti vahendusel koolitööd ning spordib ainult kodustel metsaradadel. Tema "spordikodu" ehk Viljandi tennisehall ning järveäärsed tenniseväljakud on suletud ja treeninguid ei toimu teadmata ajani.

Eile sain mureliku kirja, kus tenniseklubi Fellin juht, hea sõber Ott nentis tennisekogukonnale valitsevat teadmatust ning võimalikke eesootavaid raskeid aegu, mida eriolukord kaasa võib tuua. Klubis treenivate laste treeningumaksudest sõltub ju otseselt klubi käekäik ja eksistents.

Täpselt sama lugu on tegelikult kõigi teiste eraalgatusel põhinevate spordiklubidega. Ei erine siinkohal kuidagi ka näiteks minu oma süda ja veri, Viljandi jalgpall ja selle vedur, Tuleviku klubi ja jalgpallikool.

Minu vastus Oti murelikule kirjale oli eile õhtul kiire ja lühike: mina maksan oma Mügri treeningutasu tenniseklubile täies mahus ka sel ajal, kui treeninguid eriolukorra tõttu tegelikult ei toimu. Ma mõistan ja saan aru, millisesse situatsiooni ja millistesse raskustesse võib kehtiv eriolukord, mille lõppu veel kusagilt näha ei ole, paisata meie tenniseklubi.

Ja jalgpalliklubi. Ja hokiklubi. Ja nii edasi ja kõik teised klubid ja kogu Viljandi spordi.

Kõigis neis klubides töötavad inimesed, kes panevad töösse oma hinge ja südame ja me teame, et noortespordis ei ole ei treeneritel ega tugipersonalil, neil, kes meie laste eest hoolt kannavad, palgad just maailma kõige kõrgemad. Väga tihti baseerub lastetreeneriks olemine suurelt jaolt entusiasmil ja maailma parandamise ja hoidmise soovil.

Nüüd, rohkem kui kunagi varem, peame kogukonnana seisma õlg õla kõrval, hoidma ühte ja aitama need rasked ajad üle elada ka meie spordiklubidel, meie laste juhendajatel ja kasvatajatel.

Ja sellepärast loodan ma, et ka sina, hea sõber, leiad võimaluse oma lapse või laste spordiklubide treeningutasude maksmiseks tavapärases mahus ka praegusel segasel ajal, kuni kriis leeveneb ning olukord selgineb. Kui satud eriolukorra tõttu raskustesse, palun, pöördu oma klubi poole ja räägi oma inimestega. Alati on võimalik leida lahendus. Alati!

Hoiame ühte. Et saaksime siis normaalse elurütmi juurde naasta ning saata oma järelkasvu rahuliku südamega tuntud kvaliteedis treeningutele, omade ja tuttavate treenerite ja personali juurde, kes meie lapsi juba praegu, ma kinnitan teile, igatsevad ja ootavad.

#minahoianviljandisporti