Kaduma läinud elutähtis info ehk Ütle, et sul on koroona!

Sakala peatoimetaja Hans Väre Foto: Elmo Riig

KUI USKUDA terviseameti igahommikust statistikat, siis Viljandimaal koroonat pole. Viirus on tuvastatud küll Harju-, Saare-, Pärnu-, Võru-, Tartu- ja Virumaal, kuid mitte Viljandimaal. Ometi see nii ei ole. Juba läinud neljapäeval kirjutasime Sakalas, et ühel Viljandi gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetajal kahtlustatakse koroonat, ning päev hiljem, et tema proov osutuski positiivseks.

Ametlikult keegi seda meile ei kinnitanud. Miks? Sest koolil ei ole õigust kellegi terviseandmeid avalikult jagada. Linnavalitsus lihtsalt ei teadnud sellest midagi ja terviseameti esindajaid on ajakirjanikel olnud viimastel päevadel väga raske tabada. Ometi on see tuhandetele inimestele ülioluline info. On vaks vahet, kas viirus levib 70 kilomeetri kaugusel või sinu kodukohas. Küllap mõtleb meil nii mõnigi: jah, mingil hetkel jõuab see niikuinii siia, kuid praegu võib ju veel julgelt ringi käia, poodelda ja kas või kõrtsis istuda.

Me teame juba, et koroonaviirushaigus on ülimalt nakkav. Kui on esimene juhtum, tulevad ruttu ka teised. Ehkki terviseametist kinnitatakse enamasti, et enne sümptomite ilmnemist on viiruse edasiandmine vähetõenäoline, pole kõik teadlased sama meelt. Nii kirjutas Briti ajaleht Guardian Singapuris ja Hiinas tehtud uuringute põhjal, et suur osa nakatamistest on toimunud ajal, mil viiruse edasiandja ei olnud veel haige. Millal ja kui palju täpselt, on raske välja selgitada, kuid ka viroloogiaprofessor Irja Lutsar on öelnud, et haige on nakkusohtlik juba päev enne sümptomite ilmnemist.

Viljandi gümnaasiumi õpetaja jõudis viiruse kandjana kolm päeva tunde anda, ilma et oleks midagi kahtlustanud. Aga kolmanda päeva õhtul jäi ta tõbiseks. Seega oli ta nakkusohtlik juba vähemalt kolmapäeval, võimalik aga, et ka teisipäeval ja varem.

MIKS MA ÜHEST näitest nii pikalt räägin? Õpetaja pole ju kuidagi süüdi selles, et ta nakatus, ega ka selles, et viirust teadmatult edasi andis. Ent pärast seda, kui viirus oli tuvastatud, pidanuks sellest võimalikult kiiresti informeerima kogukonda. Tõenäosus, et viirus oli edasi kandunud, oli ju väga suur. Temaga oli kokku puutunud hulk õpilasi ja teisi inimesi, kes oma igapäevatoimetusi tehes üle maakonna ringi liikusid.

Ometi ei ilmunud Viljandimaa ametlikku statistikasse päevade kaupa. Sakala oli sellest küll kirjutanud, kuid Viljandimaal leidub neidki, kes lehte ei loe, ja isegi neil, kes loevad, tekkis paratamatult küsimus, kas see ikka tõele vastab, kui terviseamet sellest teada ei anna. Isegi üks riigikogu liige helistas ja nõudis aru, miks me paanikat külvame.

Terviseameti vildakate arvude põhjus on üsna kummaline. Nimelt näitavad need seda, kus proov on võetud, mitte seda, kus haige elab. Väidetavalt on selle väljaselgitamine liiga keeruline. Jah, kui mõni patsient elukoha kohta valetada otsustab, ega terviseameti töötajatel detektiivi mängimiseks aega ole. Aga kindlasti küsitakse kõigilt isikuandmeid. Miks siis on nii keeruline vastuseid avalikkusega jagada? Või kogutakse andmeid taas paberi ja pliiatsiga nagu piiril? Lisaks Viljandimaale võib sel moel statistikat tehes olla teadmatuses veel nii mõnigi Eesti maakond.

SELLEL LOOL on aga veel üks peatükk. Nimelt on Viljandi gümnaasiumi eripära võrreldes paljude koolidega, et tal pole oma spordisaali. Kehalise kasvatuse tunnid toimuvad lähedal asuvas spordihoones. Gümnaasiumihoone suleti kohe, kui viirusekahtlus teatavaks sai, seal alustati desinfitseerimist ja teavitati kõiki nakatunud õpetajaga kokkupuutunuid. Spordihoones käis aga elu rahulikult edasi. Mitte kedagi ei hoiatatud, maja jäi avatuks.

Viljandi linnavalitsus ütleb, et seal ei teatud, et tegemist on kehalise kasvatuse õpetajaga. Viljandi gümnaasium väidab, et kool ei tohtinud sellekohast infot edastada, sest tegemist on delikaatsete isikuandmetega. Ning üllatus-üllatus: terviseamet väidab sisuliselt sedasama. Tsiteerin ameti meedianõunikku Eike Kingseppa: "Tööandjaid ja kohalikku omavalitsust teavitades lähtub terviseamet sellest, et inimese terviseseisund kuulub eriliigiliste isikuandmete hulka, mistõttu ei ole meil võimalik anda konkreetse inimese kohta infot. Küll aga on töötajal endal võimalik tööandjale teada anda, et tal on viirus tuvastatud." Ehk siis kui üht vana ingliskeelset nalja kohendada, oli üks töö, mida Igaüks oleks võinud teha, aga Igaüks arvas, et Keegi Teine teeb seda. Ja kes siis lõpuks tegi? Mitte Keegi.

Või ei, siiski. Keegi tegi. Linnavalitsus sai reede hilisõhtul Sakalalt nakkusohtliku inimese spordihoones töötamisest teada ja kuuldavasti hakatakse spordihoonet täna desinfitseerima. Loodetavasti oskavad ka seal viirusekandjaga kokkupuutunud inimesed tänu veebis ilmunud artiklile enda ja teiste tervise suhtes valvsad olla. Ent ametiasutused ei tohiks jääda lootma, et ajakirjandus teavitab, kui nemad seda ei tee. Ka eriolukorras peavad kehtima demokraatliku ühiskonna seadused, kuid nende piires on võimalik elutähtis info edasi anda.

ÜHES ON terviseameti meedianõunikul siiski õigus. Nimelt on nakatunul endal alati võimalik kõigile öelda, et tal on koroona.

Ma mõistan, et haigel inimesel on halb olla ja hirm. Kindlasti kardetakse ka häbimärgistamist, vähemalt esialgu. Ent varem või hiljem kasvab nakkusekandjate arv nii suureks, et terviseamet ei suuda ka parima tahtmise korral kõiki kontaktseid välja selgitama ja hoiatama hakata.

Seepärast soovitan inimestel, kes on viiruse külge saanud, sellest avalikult teada anda. Kas või sotsiaalmeedias, kindlasti aga kõigile sõpradele, tuttavatele ja töökaaslastele, et nood teaksid omakorda ette vaadata. Haigus ei ole häbiasi ja mida rohkem me sellest teame, seda tulemuslikum on meie vastupanu.