Kultuurseks kriisiks on mitu viisi

Kõigest nädalapäevad tagasi toimusid kõik väljakuulutatud kontserdid. Pildile jäänud kontserdikülastaja oli otsustanud ennast Bryan Adamsi Tallinna esinemisel võimalike pisikute eest maskiga kaitsta. Foto: Raul Mee

Olukord, millest sai üleöö reaalsus, ei tohiks karastunud popkultuuri tarbijatele eriti suur üllatus olla. Selleks on meid justkui ette valmistanud sajad hoiatusfilmid ja tuhanded düstoopilised raamatud. Tõsi, reaalsus on midagi muud. Aknale ei kraabi zombide konksus mullased sõrmed, maanteedel ei varitse mõrvarlikud motogängid, naabrimutt ei vaaru õuele ega plahvata kaevu kõrval, laibavirnu ei kuhju, viimase leivatükikese pärast ei lõriseta hambaid pidi üksteise kõri kallal, hundid ei jookse ümber ega läbi tare.

Õnneks on seni suudetud tavatu olukorraga päris hästi toime tulla. Üheks suurimaks palja silmaga nähtavaks ohu märgiks ongi ehk supermarketist välja tõttavad paanikaostlejad, tualettpaberirullide all lookas. Tualettpaberi ostmine on samas eestlaste rahvuslik hobi ja harjumus, võiks öelda isegi pärandkultuur, nii et siingi pole midagi tavatut. Osa nüüdiskultuurist on aga napi paari päevaga leidnud end enneolematu pressi alt.

Kriips peal

Uus reaalsus on õhutanud ja teritanud meemimeistrite huumorimeelt. Iseenesest muidugi teretulnud nähtus – rasketel aegadel peabki nali toeks olema. Mõni neist on pealegi tõesti naljakas. Paar näidet. «Kohalik bänd enne ja pärast koroonaviirust» on pealkirjaks ning näeme kaht fotot, mõlemad täpselt ühesugused. Neljaliikmeline sorakil juustega süvenenud ansambel mängib laval, saalinurgast vaatab seda, pea viltu, paar igavleva olekuga inimest.

Nali naljaks, aga suur osa kultuurivaldkonnast on praegu olukorras, mida ei saa kuidagi kadestada. Kultuurikalender on auklik nagu sõelapõhi. Avalikel üritustel on põhimõtteliselt kriips peal. Kui kauaks, seda ei tea keegi. Enamik üritusi on Eestis tühistatud või vähemalt edasi lükatud. Üritusturunduse sektor on kriisis, milletaolist pole kunagi varem olnud.

Kui suur eelseisev ajaline auk on ja kui sügavasse miinusesse satutakse, on võimatu öelda. Igal juhul on asi halb ja eriti halb on, et võib veel halvemaks minna. Ning väga halb on, et keegi ei tea lõppude lõpuks, kui halvaks kõik veel minna võib. Koroonaviirus on globaalne peaesineja. Kutsumata antistaar, keda pole näha, kuid kes on end pressinud igale poole.

«Vabakutselised muusikud võivad vist vähemalt kuuks ajaks hambad varna riputada. Hetkeseisuga on meil pere peale aprilli lõpuni tühistatud 24 kontserti. Paari toimumine on kahtluse all,» konstateerib üks muusik sotsiaalmeedias. «Meie bändil on kuni maikuuni kõik kontserdid ära jäetud,» nendib teine. «Millest te räägite, mul poole aasta tegemised ohus,» ahastab kolmas.

Küsimus pole mitte ainult artistides ja agentuurides. Kõik korraldamisega seotud teenindusvaldkonnad – toitlustus, majutus, tehniline teenindamine ja kümned teised – on löögi all. Kui paljud neist selle üle elavad?

Kodust kultuuritempel

Muidugi saavad fännid oma lemmikuid toetada. Osta plaate ja muud nänni ning jätta juba ostetud, kuid kindlalt ärajäävate kontsertide eest piletiraha tagasi küsimata. Samas on plaadimüük ühe muusiku sissetuleku real juba ammu marginaalne, leivale on või ja vorsti peale toonud tuurid. Kuidas planeerida suviseid suurüritusi, kui saab elada ainult päeva korraga? Muidugi kostab juba hääli, et kultuur on nagu iga teine majandusharu, kus tuleb valmis olla riskideks ja tagasilöökideks ning püüda pigem paindlik olla. Seda on sageli kergem soovitada kui praktikas järgida.

Kuidas elab segased ajad üle kultuurisõltlane? Avalike üritustega on mõneks ajaks ühel pool, nendega ei maksa arvestada. Elu ei tohi sellegipoolest seisma jääda. Vahetu kontakt on muidugi asendamatu, teatrielamust teleekraanilt ei saa, kontserdikaifi plaadilt ei püüa. Samas saab väga palju kultuuri tarbida kodus. Olemas on filmid, raamatud ja muusika.

Kodu on kindlus. Kodust saab aga teha ka kultuuritempli. Miks mitte näiteks lugeda «Tõde ja õigust»? Või mõnda teist viimasel aastakümnel raamaturiiulil tolmunud kvaliteetteost? Halba ei tee see kohe kindlasti. Ning eks rasked ajad ole alati need, mis tõukavad välja igapäevarutiinist ja võivad olla inspireerijaks. Ehk sünnib selle kriisi tulemusena hoopis uusi meistriteoseid? Kultuuri tarbijal on igal juhul võimalus kriisist varasemast kultuursemana väljuda.