Kes võiks olla Viljandi järgmine aukodanik?

Tarmo Looduse arvates võiks Heiki Raudlast saada Viljandi neljas aukodanik. Foto: Elmo Riig / Sakala

VABARIIGI AASTAPÄEVA eel teatas Sakala, et Mulgi vallavolikogu otsustas välja anda kaks valla aukodaniku tiitlit. Selle pälvisid spordijuht ja vallaelu edendaja Leo Liiber ning ehitusmeister ja piirkonna arendaja Märt Lond. Ka Viljandi vald andis sel aastal välja aukodaniku tiitli – vallaelu edendajale Ene Saarele. Aga Viljandi? Kas siin polegi aukodaniku tiitlit väärivaid inimesi? Ajalooürikuid sirvides saame teada, et Viljandil on kolm aukodanikku.

1934. aastal tunnustas linnavolikogu kindral Johan Laidoneri suuri teeneid Eesti Vabariigi ja Viljandi linna ees ning valis ta tema 50. sünnipäeval, 12. veebruaril linna aukodanikuks ja nimetas tollase turuplatsi ümber Kindral Laidoneri platsiks. Eesti taasiseseisvumise järel tunnustas linnavolikogu August Maramaa suuri teeneid linna arendamisel ning andis 1996. aasta 31. mail talle pos­tuumselt Viljandi aukodaniku nimetuse. Tiitlit andes toodi välja Maramaa pühendumine sellele, et Viljandist saaks kaunis sisemaa puhkelinn, kus on arenenud äritegevus ja tööstus ning kus on palju rohelust. Maramaa juhtimisel rajati Viljandisse puiesteid, parke, tänavaid ja uusi linnaosasid, ehitati staadion, EVE hotell ja uus raekoda, paigaldati rippsild lossimägedesse, ehitati neli koolihoonet, haigla, rannahoone ... 1998. aastal pälvis Viljandi aukodaniku tiitli eestluse hoidja, helilooja, dirigent, organist ja muusikapedagoog, Eesti muusikaakadeemia ja Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia audoktor Roman Toi. Ja ongi kõik.

Need mehed on oma elutöö teinud ja me saame neist rääkida vaid minevikus. Kas peame leppima olukorraga, et hansalinnal Viljandil on vaid kolm aukodanikku, või mis veel olulisem, et meil pole ühtegi elusat ja tegutsevat aukodanikku? Olen veendunud, et siin on väärikaid inimesi, kes võiksid olla teistele oma tegemistega eeskujuks, võiksid olla aukodanikud. Tunnustamist pole kunagi liiga palju ning kasulik ja üllas on parimaid tunnustada nende eluajal.

Niisuguseid inimesi ei pea Viljandis tikutulega otsima. Linn on läbi aastate pärjanud oma parimaid kodanikke elutöö preemiate, teenetemärkide, teatri- ja õpetajapreemiate ning muuga. Vaatame need read üle ja kaalume, kas mõni neist inimestest on kasvanud aukodaniku tiitli vääriliseks. Aga kindlasti on ka teisi inimesi, kes seda tiitlit vääriksid.

2018. aastal sai elutöö preemia Eldur Mäemees, kes on aastakümneid hea seisnud Viljandi tänavavalgustuse toimimise eest, ning 2016. aastal Eduard Viira – arst, kelle pikaaegne ja järjepidev töö on olnud keskse tähtsusega Viljandi meditsiiniteenuse arengus. Ettevõtja Jaak Sulg on olnud pikka aega visionäär, linnaelu eri valdkondades kaasarääkija ja otsustaja. Või siis Tonio Tamra. Tema panus Viljandi ja Eesti kultuurielu edendamisse on võrratu.

KAALUNUD PALJUSID inimesi, mina ühe aukodaniku kandidaadi leidsin. Leidsin mehe, kes oma tegemistega teistest tunduvalt erineb. Heiki Raudla. 2017. aastal on Viljandi linnavolikogu tunnistanud ta elutöö preemia vääriliseks. Vaadates tema panust linna tegemistesse, teen volikogule ettepaneku nimetada ta Viljandi neljandaks aukodanikuks.

70-aastane Heiki Raudla on Eestis haruldane inimene: minu teada on ta ainuke, kes on Eesti iseseisvuse taastamise järel olnud kohaliku volikogu kõikide koosseisude liige. Ta on Viljandi linnaelu korraldamises osalenud alates 1989. aastast ja olnud linnavolikogus 31 aastat. Kõigil kohalike omavalitsuste valimistel Eestis on kodanikud usaldanud teda Viljandi elu korraldama. Viljandi esimene vabalt valitud volikogu usaldas talle aastatel 1991-1992 linnapea ameti.

Paljud hindavad Heiki Raudla õpetajatööd – kooliõpetajana on ta töötanud Jakobsoni koolis, kaugõppekeskkoolis, Maagümnaasiumis, Mainoris ja kutseõppekeskuses. Kui ta töötas Sakala ajakirjanikuna, saime naerda tema humoorikate karikatuuride üle ning kaasa elada põnevate arvamuslugude järelkajadele. Eesti iseseisvuse taastamise järgse esimese riigikogu valimistel sai Raudlast aastateks 1992–1995 riigikogu liige. Minul oli võimalus temalt poliitikategemist õppida, kui ta töötas siseministri nõunikuna.

Kõige rohkem on Heiki Raudla karikaturist ja kirjamees. Kas olete kõik tema Viljandimaast ja viljandimaalastest kirjutatud 31 Sakala Kalendrit läbi lugenud? Või õppinud Eesti riigi korraldust 6000 eksemplaris trükitud õpikust «Kodanik ja riik»? Olgu lisatud, et selle õpiku andis Raudla välja Jakobsoni koolis kodanikuõpetuse õpetajana töötades ja kirjastaja oli Jakobsoni kool. Nüüdseks on lisandunud suur hulk ühiskonnaõpetuse õpikuid ja raamatuid.

Kõike, mida Heiki Raudla on Viljandi kohta välja uurinud ja raamatutesse jäädvustanud, on raske üles lugeda, aga olgu toodud mõni näide: «Kirjatubadest kaasaegse Viljandimaa postkontorini», «August Maramaa aeg», «Edmund Valtman. Eestlane, kes võitis Pulitzeri», «Kilde Viljandi meditsiini ajaloost», «Viljandi lood ja legendid». Kohe on ilmumas raamat «Raekojas läbi aegade». Kõik need ja paljud teised raamatud on lood meie elamistest, meie linna inimestest, meist endist. Ka poliitikast ja poliitikutest on ilmunud mitu raamatut, näiteks «Edgari poja memuaarid». Raudla kirjutatust on tähtsal kohal aforismide ja mõtteterade kogumikud.

Praegu elab Heiki Raudla üsna sportlikult. Võin seda kinnitada, sest näen teda iga päev, sõltumata ilmast, ümber Paala järve kepikõndi tegemas või Viljandi kutseõppekeskuse Ida-Viru õpperühmadele ja teistele linnas vene- ja eestikeelseid ekskursioone korraldamas. Kui ta aeg-ajalt minu juurest läbi astub, on tal ikka mingi uus mõte, mida kirja panna või linnas korda ajada.

Viimati arutasime ajaloo jäädvustamist meie raekojas. Tuletasime meelde, kuidas ülemine volikogu saal sai 90-ndate lõpus tagasi volikogu saali õigused (seal oli nõukogude ajal abielude registreerimine) ja kuidas alumine saal sai linnavalitsuse istungite saaliks. Oluline ettevõtmine oli linnapeade portreede ülespanemine selles saalis. Kahjuks sai alumisest saalist abielude registreerimise saal ja sisekujunduses loobuti linnapeade portreedest. Tegelikult oleks ju päris tore oma abielu registreerida linnapeade pilgu all. Polnud need linnapead nii mornid ühti, et pulmapildile ei sobiks.

Ega Heiki Raudla 1972. aastal Viljandi Jakobsoni kooli füüsikaõpetajaks tulles ise ka uskunud, et ta meie linnas nii aktiivse rolli võtab. Aga kui keegi meie kaasaegsetest on linna suureks mõelnud ja kirjutanud ning poliitikuna ja inimesena linnakodanike heaks palju ära teinud, siis see on just tema. Tema sobiks Viljandi aukodanikuks küll. Mida arvate?