Kestliku majanduse poole

Rea Raus
, FSC Eesti/Hea Metsanduse Koda
Copy
Rea Raus
Rea Raus Foto: Rasmus Valdmann

MAJANDUSDEBATTIDES põrkuvad sageli erinevad argumendid, milles on näha üha suurenevat vajadust suhtuda senisest hoolivamalt loodusesse, inimesesse, tervisesse. See omakorda nõuab majanduskasvu ja ressursikasutuse piiramist. Tekib uus vastuargument: kümnete tuhandete töökohtade kadumine, olgu siis kaevanduses, põllumajandusmürkide suurtootmises või intensiivses metsamajanduses. Kuid kas peaksime loodust ja ka inimese tervist edasi laastama ainsa põhjendusega, et see tähendab töökohtade säilimist ja loomist? Kas mürgi tootmine on õigustatud – peaasi, et selle pealt saab teenida? Kas tõesti muretsetakse eelkõige töökohtade kadumise pärast? Tegelikkus on ju teistsugune. Tööstuse huvi on arusaadavalt kasumi teenimine, selleks on vajalikud lisandväärtust loovad töökohad, kuid ometi pole see primaarne. Miks?

Sest nii nagu mujal, toimub ka tööstuses areng automatiseerimise intensiivistamise suunal. Ehk siis kõige olulisem eesmärk on ikkagi kasumi suurendamine ja töötlemisprotsessi intensiivistamine nendesamade paljuräägitud töökohtade kaotamise hinnaga. See on arusaadav protsess, lihtsalt argument, et sektoris on vaja säilitada palju töökohti ja seetõttu tuleb intensiivset majandamist jätkata, ei nõrgene mitte ainult iga aasta, vaid iga kuuga. Töökohad kaovad niikuinii tööstuse enda sihipärase tegutsemise tagajärjel. Küll aga ei vähene vajadus toorme järele, see pigem suureneb, kui masinapark ja laienev robotiseerimine võimaldavad tootmismahtu kasvatada. Selle käigus kaugeneb inimene veelgi vastutusest elukeskkonna heaolu eest, sest vastutus on sageli seotud sellega, mida otseselt ise kogetakse, nähakse, tunnetatakse.

PUIDU JA PUIDUST toodete nõudluse vähenemist ei paista kuskilt. Piltlikult öeldes võiksime nõudlusest ja tootjate tahtest lähtudes päevapealt kogu Eesti biomassi Hiinasse eksportida või Eesti Energia kateldes ära põletada. Tööstuse tahte taha see samm ei jääks, sest kasumiprognoosid peavad ju igal aastal suurenema. Kasumi teenimise tahe on seetõttu ainuke aus argument, millele erinevate, ka sekundaarsete arvude ja argumentidega teed sillutatakse.

Kas on võimalik ühendada kaks nüüdseks vastandlikuks kujunenud poolt – kasumi teenimise soov ning hoolivus ja armastus Maa ja inimeste vastu? Jah, on! Selleks aga tuleb pisut süveneda keerukate protsesside muutumisse: kuidas teha õigeid asju õigel moel, millistele põhimõtetele rajada kestliku majanduse vundament, et ka ülejäänud maja (loe: tuleviku ühiskond) võiks püsida?

Tasub süveneda Euroopa Liidu rohelisse leppesse rohemajandusele ülemineku kontekstis, kuid tähele panna, et leppe elluviimise käigus ei mindaks kergema vastupanu ehk rohepesu teed. See risk on olemas ning mitte pahatahtlikkusest, vaid eelkõige teadmatusest ja oskamatusest. Seisab ju tänapäeva ühiskond nii keerukate sotsiaal-majanduslike ja ökoloogiliste väljakutsete ees esimest korda ning kellelgi meist ei ole garantiikirja muutuste edukuse kohta, ammugi mitte tuleviku ennustamise võimet.

Õnneks on ökoloogilisele ilmavaatele tuginevate kestliku ühiskonnakorra põhiprintsiipidega tööd teinud paljud teadlased. Toon nende töödele toetudes välja mõned põhimõttelised erinevused intensiivse ja kestliku majanduse vahel. Igas kategoorias võib näidetena tuua ka Eestis viimastel aegadel tehtud poliitilisi otsuseid (näiteks haldusreform) või kavandatavaid valdkondlikke strateegilisi kavasid (näiteks metsanduse arengukava). Igal lugejal on võimalik nende põhimõtete järgimist vaadelda nii kohalikul kui ka riigi tasandil asetleidvate muudatuste kontekstis ning otsustada, kumb majandus tagab hea elu ka tulevikus.

INTENSIIVSET TARBIMIST iseloomustavad järgmised põhimõtted ja tegevused. Tugev tsentraliseeritus ja autoritaarse juhtimisega, näiliselt kergelt kontrollitavate süsteemide loomine. Otsustustasand on tsentraliseeritud, viimane sõna jääb keskvõimule. Prioriteetne on tootmine, ei arvestata kohalike olude ja piirangutega ning esikohal on alati kasum. Ressursse kasutatakse üha suureneva intensiivsusega, arvestamata nende kasutamisega tekkivate negatiivsete mõjudega. Komplekssus on lihtsustatud miinimumini, eelistatakse üht tootmisviisi, üht ressurssi. Üks majandusvaldkond domineerib teiste üle.

Eestis on heaks näiteks puidutööstuse ja loodusturismi vastasseis: puidutööstust eelistades unustatakse ära, et turism on samuti sissetulekuallikas. Peamine eesmärk on kiire majanduskasv ja efektiivsus, tähtsad on kvantiteet ja kogused, kulud viiakse minimaalseks, tihti ka kogukondade, üksikisikute ja looduse elukvaliteedi hinnaga.

Intensiivset majandust iseloomustavad ka pikad tarne­ahelad: nii valmistooted kui tooraine «reisivad» ümber maailma enne tarbijani jõudmist. Esikohal on maksimaalne kasum, mitte jätkusuutlikkus. Oluline punkt on tehnoloogia areng kui majanduskasvu kiirendi, tehnoloogia kui eesmärk omaette, hoolimata selle võimalikust negatiivsest mõjust inimese tervisele või keskkonnale. Ühiskond, majandus ja loodus on inimese kunstlikult loodud lõputute soovide ja ihade (tihtipeale mitte reaalsete vajaduste) teenistuses.

KESTLIKU ÜHISKONNA toimimise tunnused on järgmised. Esiteks detsentraliseeritus. Luuakse iseseisvaid, isereguleeruvaid süsteeme, kus suheldakse koostöös, võrgustiku põhimõttel, näiteks palju väikseid, piirkondlikke tehaseid ühe hiigeltehase asemel. Oluline on kohalik otsustustasand, kogukondade niinimetatud viimane sõna oma ressursside kasutamisel.

Ka tootmist ja ressursikasutust piiravad kohalikud olud, ökoloogilis-sotsiaal-kultuurilised olud, ning kohalikel kogukondadel on otsustusõigus, hoidmaks ja kaitsmaks oma elukeskkonda. Loodusressursse kasutatakse vaid sellisel määral ja viisil, mis ei too kaasa suuri negatiivseid mõjusid.

Selline lähenemine käsitleb majanduse arengut kui kvalitatiivset eesmärki. Majandus pole mitte eesmärk omaette, vaid vahend. Sama kehtib tehnoloogia kohta. Seda mudelit iseloomustavad lühikesed tarneahelad: tooraine ja valmistoode on enamasti tarbimisele lähemal, maa on ühtlaselt kaetud paljude eriilmeliste väiksemapoolsete tootmisüksustega.

On oluline mõista, et kestlik lähenemine ei eita kasumi teenimise vajadust, ent seab esikohale põhimõtte, et mõõdukas või väike kasum pika aja jooksul on mõistlikum lähenemine kui lühikese aja jooksul saavutatav maksimaalne kasum looduse ja keskkonna hävinemise hinnaga.

KINDLASTI EI OLE ülaltoodud väike ülevaade ammendav «valem» heade muutuste ellukutsumiseks. Kriisiolukordade lahendamise metoodika näeb ette väärtuste ja põhimõtete paikapanekut ning lahenduste poole teele asumist samm-sammult vigu korrigeerides. Kuskilt on vaja alustada ja siin on abi põhiprintsiipide järgimisest. Vaidluses, kas maailma suurim tehas peaks tulema Eestisse, ei peaks jääma domineerima mustvalge «Ei või jah?», vaid kestliku tuleviku nimel peaksime suutma küsida «Aga milline tehas siis?».

Eestile ei ole ilmselt parim variant maailma suurim tehas, küll aga sobiks igasse maakonda pisike tehas, mis toodab vajalikku säästvalt, eelkõige kohalikust toorainest ja kohalikele tarbijatele, kasutades kohalikku tööjõudu. Ehk mõistame tulevikus, et heaks eluks ei ole tingimata vaja üha suurenevat kasumit, vaid piiride tunnetamist ja kvaliteedi hoidmist. Siin on abiks tõeline innovatsioon, mõtteviisi uuenemine. Hea ja kestlik elu on siis, kui meil on stabiilselt (mitte aina suurenevas mahus) tööd ja leiba meie reaalsete vajaduste (aga mitte lõputute ihade) rahuldamiseks. Selle töö ja leivaga panustame samal ajal inimese ja keskkonna tervisesse ning globaalsesse koostöösse.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles