Arhiiv – see ei ole ainult arhivaarid

Risto Järv Foto: Margus Ansu

4. märtsil Eesti Rahva Muuseumis Eesti Rahvaluule Arhiivi toetuskontserdil peetud kõne, lühendatult.

OLEME TÄNA saanud väga veenduda selles, et pärimuses on jõud, meeletu jõud. Rahvaluules on ramm, folklooris vägi. Jõu annab pärimuse vahendajale see, et rääkija või laulja pole üksi. See, et lisaks tema enda häälele – mis kuulaja valdab ja võidab – on osa tema sõnumist ammutatud teistelt, nii minevikust kui enda kaasajast. Just seepärast on võimsad olnud rahva algatused, seepärast kujunes nii suureks rahvaluule kogumine Eestis, sai ülemaaliseks XIX sajandi lõpul Jakob Hurda üleskutse järel: kokku koguti pärimuslik materjal, mille põhjal loodi 1927. aastal Eesti Rahvaluule Arhiiv.

See arhiiv sisaldab kõike – helladest tunnetest jõrmi mörinani, argiseid päevi, pühasid päevi, sisaldab isegi roppusi, isegi riigivastasust.

Juba mitu kuud on nüüd nii kirjandusmuuseumi koosseisu kuuluvas rahvaluule arhiivis kui teistes meie maja arhiivides ja osakondades tunda olnud justkui ärkamisaegset õhinat ning tänu pärimusmuusikute toetusele isegi pisut laulvat revolutsiooni. Põhiprobleem ei ole loomulikult ainult rahvaluule arhiivis või kirjandusmuuseumis; teadusrahastussüsteem on taas muutunud ning asutused, mille töö sellest sõltub, eriti väiksemad asutused, on raskes olukorras.

Arhiiv – see ei ole ainult arhivaarid, vaid ka teadlased, kes materjali korraldavad ja avaldavad, uurivad, külastajaid konsulteerivad. Rahvaluule arhiivis on selle loomisest peale kõik need tegevused olnud läbi põimunud. Teadustöö ei ole ainult artiklite ja uurimuste kirjutamine, vaid ka arhiivi ehitamine, selle tööde ja väljundite kavandamine ning elluviimine.

JUBA AASTAID on meie mure olnud see, et kõik arhiivi juurde kuuluvad tööetapid on olnud suuresti projektipõhised ning nii meenutab arhiivi rahastus eri komponentidest kokkutraageldatud kirjut lapitekki, millest suur osa on lähiajal kadumas. Samamoodi on olnud projektipõhine töö rahvaluule arhiivi juurde kuuluvas audio-video digiteerimisstuudios, mille digiteeringuid on meil täna olnud võimalus kuulda nii mõnegi lavalt kõlanud pala vahel. Sellist asja ei saa teha pikalt projektina.

Rahvaluule arhiivi ja selles tehtava töö põhieesmärk on tegutseda selle nimel, et tagada Eesti kultuuriline järjepidevus. See kehtib ka meie sõsarasutuste kohta. Ainult ingliskeelsete kõrgetasemeliste teadusartiklitega seda eesmärki ei saavuta. Samas on just need üks peamine kriteerium, millest arhiivi teadusrahastus sõltub. Me kogume, dokumenteerime, uurime, avaldame, vahendame avalikkusele, aga enamikku sellest tööst teadusraha jagamisel ei väärtustata kuidagi. Isegi akadeemilised tekstiväljaanded, nagu näiteks eeldatavasti kõigile saalisviibijatele tuttav eesti regilaulude esindusväljaanne «Vana Kannel» ei ole Eesti teadusinfosüsteemis ETIS, mida teadlaste tulemuslikkuse hindamisel arvestatakse, kuigi kõrgel kohal. Rahvusvaheline akadeemiline suhtlus ja avaldamine on väga olulised meie teadlaste enesearenguks, aga see ei saa olla meie tulemuslikkuse ainus näitaja – selleks võiks olla ka näiteks pärimusest inspireeritud muusika hulk ja populaarsus.

Viimastel päevadel on väga palju küsitud, kui suur siis täpselt see rahvaluule arhiivi ja teiste kirjandusmuuseumi osakondade ees olev kärbe on, ja oleme kõigile pidanud ütlema: täpselt ei tea, me ikka veel täpselt ei tea, ka aasta 63. päeval ei tea me selle aasta kohta.

Teame ainult senist prognoosi: kirjandusmuuseum tervikuna peaks saama tänavu üle nelja viiendiku möödunud aasta teadusrahast, järgmisel aastal omakorda pisut üle nelja viiendiku sellest vähenenud teadusrahast ja nii edasi ja nii edasi, nii et juba lähemate aastate jooksul terendab suur kuristik, mis jätaks asutusest järele vaid väikese osa ning iga arhiivi juurde vähem püsitöökohti kui ühel käel sõrmi. On ehk kõnekas, et needki püsitöökohad on rahvaluule arhiivis olemas alles alates aastast 2017. Ja – siinkohal kummardus aja taha – pole välistatud, et nende kohtade jaoks püsiva baasi saamisel oli oluline tõuge 2016. aasta mais toimunud pärimusmuusikute toetuskontserdil Viljandis pärimusmuusika aidas.

Paljud on rääkinud, et kõik see tundub uskumatu iseseisva Eesti ajal. Kui kasutada kujundit, tänapäeva eestlasele kahjuks ehk liigagi hästi tuttavat kujundit, siis ka humanitaar- ja sotsiaalteaduses toimuv meenutab varsti justkui üllatusterohket läbisõitu meie kodusest maamaastikust, kus iga järgmise teekäänaku taga on näha lageraie. Rahvaluule arhiiv ja kirjandusmuuseum ei saa olla nii projektipõhised.

ME OLEME VÄGA tänulikud Eesti Rahva Muuseumile, kes on kontserti igakülgselt toetanud oma ruumide kasutada andmise ja tehnilise meeskonnaga. Me täname kõiki kuulajaid, kes ei pidanud paljuks läbi hommikul alanud pika vihma siia tulla. Täname kontserdi korraldajat Eesti pärimusmuusika keskust. Ja muidugi teid, head muusikud ja kõnelejad, kes te rahvaluule arhiivi materjalidest inspireerununa nüüd meie kõigi inspiratsiooniks esinesite.

Rahvaluule arhiivi sellisel kujul ei oleks teadlasteta ning just meie teadlased on koostanud need viimase aasta kirjandusmuuseumi heliväljaanded või trükised, mida täna kingitusteks jagame. Täname rahvaluule arhiivi nimel teid kõiki väga ning loodame, et arhiiv saab teid ja teie kaudu kõiki eestimaalasi edasi inspireerida.