Kõik ei vastuta ühe öeldu eest

Valmar Haava Foto: Erakogu

LUGEDES SAKALAST Tarvo Madseni repliiki «Kommentaar Mart Kallase stiilis» (28. veebruari lehes – toimetus), milles autor paneb suure võrdusmärgi EKRE ja selle erakonna mõne üksiku liikme vahele, jääb mulje, nagu nood liikmed oleksidki selles erakonnas ainukesed. Saame alatasa lugeda meediast, kuidas mõni EKRE liige on kedagi märkimisväärselt solvanud, ning sellele järgnevad ikka kõikide liikmete ühte patta panek ja ühise vastutuse võtmise ootus.

EKRE-s on üle 8000 liikme ning on selge, et see tähendab suurel hulgal erinevaid arvamusi ja seisukohti, olenemata sellest, et meil on ühesugune maailmavaade. Kindlasti on erakondades ka mustad lambad, aga kus neid poleks. Selge on ka see, et kui meedia halvustab tervet erakonda, tekitab see kõvasti pingeid erakonna toetajate ja eesti rahva vahel üldiselt. Neile, kes süüdistavad EKRE-t riigi lõhestamises ja sellega kodusõja õhutamises, julgen öelda: «Te eksite rängalt! Sellist asja ei juhtu mitte kunagi, sest EKRE on see, kes julgeb seista meie riigi, keele ja rahva huvide eest ning ka teeb seda.»

IGA INIMENE VÕTTIS erinevalt vastu Eesti presidendi Kersti Kaljulaidi kõne ning tõlgendas seda nii, nagu oskas ja vajalikuks pidas. Minu arvates oli tema kõnel palju häid külgi, kuid ei puudunud ka Eesti riiki halvustavad võrdlused, mis ei olnud sellesse kõnesse sobilikud. Temagi tõi oma kõnes välja Andrese ja Pearu tuntud teosest «Tõde ja õigus», ometi teame kõik, et ka nende vahel oli raev. President ei tohiks kaasa aidata üksteise vihkamisele, vaid peaks proovima lepitada, nagu tegi Krõõt Andrese ja Pearuga. Vahel võib tõesti tunduda, et tõde ja õigus on justkui eksinud riigikogu saali, kus kiusuga üritatakse valitsuse tööd häirida.

PRESIDENDI KÕNES KÕLAS küsimus, kas üks põlvkond peab ennast ohverdama, et järgmisel oleks kergem. Ilma esivanemate ohvriteta poleks meil isegi oma vabariiki! Mis küsimus see üldse on? Muidugi peab meie, kogu eesti rahva lastel olema kergem, kui on meil praegu, ning selle nimel tuleb kõvasti tööd teha.

Sõnad, et Vargamäe lastel oli koht, kuhu soovi korral tagasi minna, aga meie lastel seda paika ei ole, läksid väga hinge. Selle väitega ei saa nõustuda ja see tekitab küsimuse, miks peab president meie noortele sellist negatiivsust kuulutama. Ühed soovivad noored tagasi Eestisse tuua, aga riigipea kuulutab aastapäeva kõnes, et neil pole kohta, kuhu tulla! Mida peab siis mõtlema see noor, kes on tagasi Eestisse pöördumas? Kas seda, et teda ei oodata enam siia?

PRESIDENT PÄRIS oma kõnes: «Millega sa tegeled, armas riigikogu?» Minu küsimus on: «Aga millega teie, armas president, meile riigikogus eeskuju näitate? Ilmute riigikogu ette eetikareegleid järgimata, lahkute saalist ebaviisakalt ning süüdistate enne süüdi mõistmist, nagu tegite Marti Kuusikuga.»

Asi, millega ma saan nõustuda, on see, et solvaja ja solvuja lähevad koos kohvile, nagu kõik oleks hästi ja nad oleksid rahul tööga, mis nad riigikogus teinud on. Aga miks ei võiks see kohvitamise meeleolu olla ka riigikogu saalis? Miks ei liiguta ühtsena riigi heaolu poole, vaid tahetakse lihtsalt üksteisele ära panna?

Presidendi kõne kõige heakskiitvam lause oli, et head asjad ei ole meiega lihtsalt juhtunud, vaid meie oleme need asjad võimalikuks teinud. Arvan, et me kõik peame seisma peegli ette ja küsima: «Kas mina olen teinud vigu või öelnud midagi valesti?» Me kõik oleme paratamatult kas tahtlikult või tahtmatusest teinud vigu. Samas peaksime oskama nende pärast vabandust paluda ning vastutust kanda.