Peatusteta rongisõit ehk 1153 ruutkilomeetrit tühermaad

Siim Avi Foto: Elmo Riig

ENNE VALLAVOLIKOGU istungit Võhmas jalutades hakkas kõrvus helisema helilooja Ennio Morricone spagetivesternidest tuntud minoorne muusika ning silme ees kangastusid mööda tuhisevad suured tolmurullid, kuigi oli talv. Alles hiljuti sõitis siit mööda pealinnast tulnud rong, mis viis inimesi Viljandisse Ugala teatrisse vastuvõtule. Vastuvõtule, kuhu polnud asja 1153 ruutkilomeetri esindus­isikuks oleval Põhja-Sakala vallavanemal.

Mida oleks olnud Põhja-Sakala vallal talvisel madisepäeval toimunud peol ülejäänud peolistele öelda? Kindlasti on vallal olnud tähtis roll Eesti ajaloos. Näiteks Pilistveres on ERSP sünnikoht. Samuti oleks võinud kõnelda Mart Saarest, Roman Toist, Lõhavere linnusest ja muinasvanem Lembitust. Mainimisväärt oleks ehk presidendi kõneski äramärgitud Oskar Loorits, kes sündis vanas Kõpu vallamajas, ja Tipu külast pärit kirikuõpetaja ja eesti rahvusliku liikumise üks juhte Villem Reiman. Ei taha aga peen pealinna seltskond meie provintsiaalist vallavanemat kuulda ega näha. Tallinna silmis on vallavanemad ehk umbes niisugused, nagu omal ajal olid külanõukogu esimehed.

HALL ARGIPÄEV on tagasi hiilinud. Ugalaski pidu ammu lõppenud. Rong sõitis peatusteta tagasi, mööda ka Põhja-Sakala suurimast asulast Võhma linnast. Rongiaknast aga kohalikud probleemid ei paista. Ei paista, et kogutakse järjekordselt meeleheitlikult allkirju kohaliku postipunkti säilimise eest.

Omniva seletab: lahtiolekuaega on lühendatud, kinni ei panda. Küla peal aga spekuleeritakse, et töökoormuse vähendamisega on hiljem, kui sulgemine päriselt ette võetakse, võimalik lihtsalt väiksemat koondamistasu maksta.

Mine sa tea, kas riigiettevõte nii preemiaid väärivalt efektiivne on, aga rahvas on hirmul. Kes küll oleks see Lukašenka tüüpi käremeelne minister, kes kutsuks vajadusel firmad vaibale ja tuletaks konflikte kartmata riigiettevõttele meelde meie riigi ametlikku regionaalpoliitikat? Loodetavasti on lugu siiski õnneliku lõpuga ning võitlus rohujuure tasandil kas täidab oma eesmärgi või on hirmul lihtsalt suured silmad.

TEINE LUGU on apteegireformiga, mis sisuliselt on ju lihtsalt jõukuse ümberjagamine Tallinna ja Tartu jaeturul. Eesti ajaloos on seda varemgi nähtud. Pärast vabadussõda said paljud maata isikud mõisamaade ümberjagamisega asundustalunikuks. Elu näitas, et konkurentsivõtmes nii oskustelt kui kogemustelt jäid nad alla nendele taluperemeestele, kes mõisnikult ise talu vabaks ostsid. Paljud asundustalunikud laostusid ning kogenud taluperemehed ostsid endised mõisamaad odavalt enampakkumistel kokku. Vahepeal tuli nõukogude võim ja edukad suurtaluperemehed muudeti kulakuteks. Nad saadeti Siberisse ning kollektiviseerimisel kolhooside tekkides said peremeesteks popsid ja endised laostunud taluperemehed, kel ei tahtnud asi kuidagi edeneda ega õnnestuda. Elu hakkas alles siis ülesmäge minema, kui kolhoosi tulid tööle esimesed põllumajanduse akadeemia lõpetanud agronoomid.

Kas Tallinnas omanikuks saanud edukamad proviisorid pööravad pilgu provintsidesse, et äri laiendada? Kardan, et mitte. Kellele ja milleks väikese kliendibaasiga sotsiaalne ettevõtlus? Kas Võhma ja teistel maa-apteekidel on tulevikku? Loodetavasti jätkub Võhmal selgi korral võhma, et regionaalpoliitilistest hoopidest toibuda ja edasi rühkida.

Viimases volikogus võeti vastu kultuurimajade põhimääruste eelnõusid ja arutati, kas Vana Baskini teater sel aastal näiteks Vastemõisa kultuurimajas ikka annab etenduse või paneb kultuurimaja üldse uksed kinni. Teatri tase ei kvalifitseeruvat pealinna mõõdupuude järgi ning valimised ja lõputud ministrivahetused, tundub, asja ei muuda. Elu maal peab pealinna ametnike arvates olema vist sama tõsine ja melanhoolne kui «Tõe ja õiguse» romaan ning igasugune naer on kurjast.

PÕHISEADUSE PALJU tsiteeritud preambulis peaks prioriteedi koha pealt olema aluseks eesti keele ja kultuuri säilimine. Kui suitsumehel on suitsu jaoks alati raha, siis poliitikutel pole leitud eelarvest ressurssi, et ülal pidada koondamiste surve all ja grantidest ilma jäänud kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi, mis peaks rahvusliku lähtekoodina olema finantseerimisel vastuargumente leidmata prioriteet. Absoluutne prioriteet. Kas säärast asutust hakatakse ülal pidama rahva annetustest, nagu korjatakse «Jõulutunnelis» raha ühele või teisele hingamisaparaadile või muule elu päästvale seadmele? Tundub, et Eesti valitsuseski istuvatele konservatiividele teeb rohkem muret Lasnamäe poemüüja kesine keeleoskus kui kirjandusmuuseumi koondamissurve all elavate keele- ja kirjandusteadurite saatus.

Mis signaali see kõik annab siin elavatele muulastele? Miks peaksid nad tahtma õppida meie keelt, kui omad selle keelega seotud asutusi ei finantseeri? See, et maakoolid otsivad tikutulega eesti keele õpetajaid, on valitsuse silmis justkui kümnenda järgu probleem. Keskendutakse ikka vene keeles haridust andvate asutuste kallal urgitsemisele. Võõrastel on kohustus harida meie keelepõldu, mille omad on lasknud võssa ja umbrohtu kasvada.

KA PÄRIS PÕLDUDEL on võõrtööjõudu ning rahvuslikult vanem ja konservatiivsem põlvkond on, teadagi, sellest moe pärast häiritud. Aga nooremat põlvkonda ei huvita Indreku kombel Andrese ponnistused ning loodus tühja kohta ei salli. Sattusin pealt kuulama arstitudengite omavahelist vestlust, kus arutati, milleks raisata noorust perearstipuuduses vaevlevasse Kapa-Kohilasse, kui Soomes makstakse sama töö eest mitu korda rohkem. Samuti: kui peaks laps tulema, siis ei paneks eesti nime, vaid ikka rahvusvahelise. Et ta end võõrsil võõrana ei tunneks.

Rohujuure tasandil on need kõik faktid, aga Tallinnast tulev on, sõltumata võimulolijatest või nende parteidest, puhast abstraktsionismi täis. Muinasjutt haldusreformi suurepärastest võitudest ja õitsvast elust provintsis. Pealinn annab seda söögi alla ja peale meile kõigile kuulamiseks ja talumiseks. Kannatlik on see kunagi mõisnike orjuses olnud rahvas.

Sünniraskustes vaevlevat Rail Balticut ei huvita, et Toris kadus rongipeatus – peaasi, et saaks hiljem ruttu kuhugi mujale ja kaugemale. Üksteisest räägitakse mööda ja üksteisest sõidetakse kiirelt mööda. Murded on tänapäeval kadunud, aga siiski räägime kõik täiesti erinevat keelt. Ja rong aina sõidab ja sõidab, sõidab peatusteta pealinna poole ...