Kes tagab e-häälte õiguspärasuse? (2)

Urmas Suik
, vabamõtleja
Copy
Urmas Suik
Urmas Suik Foto: Erakogu

EESTI RIIGIMEHED ja meedia peavad taasiseseisvunud Eesti suurimateks saavutusteks ühinemist Euroopa Liidu ja NATO-ga ning digirevolutsiooni. Kõik kolm on tõepoolest märkimisväärsed saavutused.

Ühinemine Euroopa Liiduga on meie poliitikute ja loomulikult ka rahva samm, mis väärib esiletõstmist. Selles ühenduses liikmeks olek on andnud meile suure osa praegusest heaolust ning positsiooni Euroopa rahvaste peres. Liitumine NATO-ga on omaette küsimus. Militaarentusiastid, sealhulgas need, kes riigikogus istuvad, ülistavad seda taevani

USA president Donald Trump, kellele meie alandlikud juhid käivad aeg-ajalt oma edusammudest aru andmas, jagab oma relvatöösturite toitjatele muidugi kiidusõnu. Riigieelarvest tuleb neile kulutustele katteallikad leida. Mõned valdkonnad, sealhulgas kultuur ja haridus, jäävad selle võrra vaesemaks

Tunnistagem, maailm pole ristisõdade ajast väga palju rahulikumaks muutunud, muutunud on eesmärgid. Kristluse kinnistamise asemel «metslaste» hulgas on esikohale tõusnud demokraatia levitamine. Keskaegsete paavstide asemel veavad neid ettevõtmisi presidendid ja peaministrid ning paranenud on eesmärkide saavutamiseks kasutatavate tapmisvahendite võimsus ja mitmekesisus.

Kahjuks jäävad Euroopa Liidu tegemised rahvast kaugele. Rahvas on passiivse osavõtuga Euroopa Liidu valimistest oma ükskõiksust ka väljendanud. NATO, mille puhul rahva osa on vaid kuulata, jääb meist veelgi kaugemale. Välisminister annab aeg-ajalt küll teada, et on Mike Pompeoga rääkinud ja et USA on meie julgeoleku garant, aga meie sõjamehed toimetavad meile kaugetes kriisikolletes. Öeldakse, et see on meie kui liitlase kohus. Ega siin ole muidugi midagi uut: pool sajandit tagasi oli meie meestel samuti võimalus selles piirkonnas oma sõjalist võimekust näidata, tookord muidugi Nõukogude armee koosseisus.

DIGIREVOLUTSIOONI käivitamine on Eesti saavutuste kolmest vaalast rahvale kõige lähemal. Sellega puutuvad oma tahtest sõltumata kokku ka need, kel ei ole digiasjadest vähimatki aimu. Suure tõenäosusega on iga meie samm meie tahtest sõltumata kusagil kõikehõlmavas infopangas tallel. Asjaajamise kolimine arvutisse on Eesti inimese elu tundmatuseni muutnud. Suurele hulgale eriti vanematele inimestele ei ole selle revolutsiooniga kaasaminek olnud lihtne, mõnel juhul on see käinud päris üle jõu. Uue nähtusena on tekkinud uued sõltuvused: nutitelefonide turuletulek on muutnud sirguvad põlvkonnad arvutisõltlasteks ja selle sõltuvuse ravimiseks ei tundu veel head retsepti olevat.

Elu arvutisse kolimise juures on aspekt, millele minu arvates tuleks eriti tähelepanu juhtida. Mul on hästi meeles, kuidas kunagine Reformierakonna esimees Andrus Ansip demonstreeris, kui lihtne on valimistel ID-kaardiga hääl sobivale kandidaadile anda. Tõepoolest, nii see ongi: sa saad seda teha igal ajal etteantud perioodi vältel just sulle sobivas kohas. Väidetavalt andis oma hääle viimastel valimistel elektrooniliselt suur hulk valijatest ja kuuldavasti see hulk kasvab aastast aastasse. Sel on palju häid külgi. Tõenäoliselt on sellise digitaalse asjaajamise ja hääletuskorralduse lihtsus suurendanud valimistest osavõtu protsenti ning seda just noorte seas.

VALIMISJAOSKONNAS on kohal vaatlejad, kes tagavad, et valimiskabiini läheks ikka nimekirjas olev inimene ja et ta läheks sinna ikka üksi. Tehakse järelevalvet demokraatia aluseks oleva protsessi üle. Kuidas on lood elektroonilise hääletamise korral? Teatavasti on vaatlejad valimisjaoskondades Eestis ja agaramad käivad ka raja taga vaatlemas, et välistada valijate mõjutamine ja tagada, et igaüks hääletaks iseenda nimel. Tahaks teada, kuidas on tagatud kontroll e-valijate üle? Kas saame olla kindlad, et iga valija hääletab ikka üksi ja iseenda nimel?

Võrdluseks: pangatoimingud ja muud digitaalsed asjaajamised ei puutu üldjuhul kõrvalistesse isikutesse. See, kuidas keegi oma rahaga toimetab ja millistele lepingutele alla kirjutab, ei ole enamasti kellegi teise asi ja mõjutab meid ühiskonnana vähe. Hääle andmine valitud kandidaadile on ühiskondlikus mõttes tunduvalt suurema mõjuga kui raha kandmine ühele või teisele kontole. Nende häältega võimule tõstetud tegelastest sõltub aga meie kõigi käekäik.

Kommentaarid (2)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles