Eesti filmi 100. aastapäevaks peaks saama tähistatud sama palju kodumaiste linateoste võttekohti ning kuna Viljandimaal on kaameramehed üsna sageli liikunud, võib siin päevavalgele tulla põnevaid ning vähe tuntud seiku.
Sada võttepaika sajandaks aastapäevaks
5. jaanuar 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Filmiprodutsent Artur Talviku käima lükatud ettevõtmisel oodatakse inimestelt teateid võttepaikade kohta. Teretulnud on mälestused filmigruppide töö, olme ja puhkuse kohta. Talvik on öelnud, et sageli oligi võtete ümber toimuv huvitavam kui teos ise. Firma Regio abiga kantakse sada platsi kaardile ning see võib mõne piirkonna turistide silmis senisest hoopis põnevamaks muuta.
Artur Talvik, kas töö käib juba täie hooga?
Käib! Üritame 30. aprilliks need kohad kokku saada. Igasse maakonda tahaks ühe kaardi üles panna ning sel puhul näidata ka filmi. Kui kohapeal selleks võimalust pole, tuleb rändkino ning näitab seda filmi või filme, mis on samast paikkonnast legendi teinud.
Loodetavasti räägib mõni kohalik sinna juurde toreda loo ning kui ei ole just väga vana film, tuleb kindlasti ka keegi filmiga seotud inimene. Selline tore plaan.
Tore muidugi! Kuidas te selle peale tulite?
Sellega on tegelikult üks naljakas lugu seotud. Nõukotta «Eesti film 100» kuuluvad eri filmiliitude ja -organisatsioonide esindajad, mina esindan seal Eesti filmitootjaid. Ajakirjanike esindaja Jaan Ruus meenutas meile kord üht vahvat lugu Saksamaalt.
Kunagise Ida-Saksa territooriumil on üks väike linn ja selle lähistel kasvab puu, mille vastu olevat purjuspäi sõitnud Nõukogude Liidu juht Brežnev isiklikult! Seal on selle kohta ka silt üleval. Kohalik muuseumivaht koorib puult igal aastal natuke koort ning valab maha värske õliloigu. Superlegend! (Naerab.)
Turiste tuleb murdu.
Jah, see on omamoodi vaatamisväärsus! Sealt hakkaski mõte idanema. Ega selles muidugi midagi erakordset ole. Ameeriklased näiteks oskavad oma võttekohti tohutult väärtustada, teinekord on neisse lausa suured teemapargid ehitanud.
Tahame ka tõmmata tähelepanu neile imelistele kohtadele, kuhu iga päev ei satu. Kaardid paneme kindla peale väiksematesse kohtadesse. Tallinna ja teistesse suurtesse linnadesse me neid ei pane. Ühtegi konkreetset kohta ei tahaks aga veel nimetada, muidu arvab keegi, et eelistan mõnda teistele.
Tegime toimetuses kiire ajurünnaku ning esimese hooga leidsime kümmekond filmi, mis on suuremal või väiksemal määral Viljandis või Viljandimaal üles võetud. Mis siis, kui huvitavaid võttekohti koguneb sajast rohkem? Ilmselt kogunebki!
Neid kohti on niikuinii rohkem kui sada. Aga nagu öeldud: väldime suuri linnu. Muidugi on ka kindlad piirangud. Selliseid kohti, kus mingit võtet tehti näiteks ainult ühel päeval, pole mõtet ületähtsustada.
Tänapäeval tehakse palju asju ikkagi pealinnas. Mõned võtted on küll väljaspool, aga sinna ei jääda isegi ööseks peatuma. Kui aga võttegrupp on pikemalt kohal olnud, on see hoopis teine asi. Mu enda kodukohas filmiti näiteks «Inimesi sõdurisinelis», see on väga hea näide. Kolgakülasse ehitati terve uus küla ja võttegrupp elas kohal kuude viisi. Sellest on tekkinud igasuguseid lugusid.
Seal ehitati üles ju kõik Eesti laskurkorpusega seonduv: muldonnid, kaitsekraavid ja muu.
Jah, mõned võtted olid küll ka Emajõel, aga põhiline toimus ikka Kolgakülas.
Nii et kui väga pikka ajalist distantsi pole, oleksid inimeste vahetud muljed eriti teretulnud?
Just. Loomisel on ka eesti filmi register. Sellest tuleb midagi sellist nagu IMDB (Internet Movie Database ehk interneti filmiandmebaas, üks rohkem kasutatavaid filmikülgi internetis — toimetus) ja ehk isegi vägevam!
Üritame sinna saada just legende, mida inimesed saadavad. See register avatakse käesoleva aasta lõpul. Plaanis pole ainult kuiv võttekohtade info, vaid palju emotsionaalseid lugusid.
Ees ootav tööpõld on kindlasti perspektiivne kas või turismi silmas pidades.
Näiteks arhitekt Raul Vaiksoo on teinud väga põnevaid asju. Ta on võtnud kaadri filmist ning lisanud võrdleva analüüsi kohast, kus see filmiti.
Kui on ettevõtlikke inimesi, saab võttepaigast teha turismimagneti: kõigepealt vaadatakse mõnd vana filmi, siis minnakse võttepaiku otsima. See õpetab mitmel viisil ruumi tajuma ning võib päris põnev olla.
Regio näiteks otsib võimalusi teha arvutipõhine kaart, kus saaks kasutada mitmesuguseid lisavõimalusi kuni selleni välja, et võid vaadata filmi ennast. Variante on igasuguseid... Vahel ongi vaja esimest tõuget, et asjad liikvele läheksid.
Kõige tähtsam on aga tõmmata inimeste tähelepanu eesti filmile, sest käib juubeliaasta. Ma ei karda välja öelda, et olen filmipropagandist! Olen kindel, et eesti film on täpselt nii hea kui kogu meie väike vabariik. Vahel kiputakse seda ära unustama, vahel ei saa inimesed aru, mis on kinofilm ja mis teleseriaal.
Võttekohtade kaudu saab tõmmata tähelepanu ka sellele, kui palju energiat tegijad tegelikult filmi sisse panevad ning kui palju tehakse tööd detailidega, et see kõik hakkaks suurel kinolinal mõjuma. Televiisorist vaadates lähevad kõik need detailid kaduma.
ANNA TEADA!
Hea «Sakala» lugeja!
• Kui sul on mälestusi Viljandimaal asetleidnud filmivõtete kohta, siis anna nendest palun teada aadressil margus.haav@sakalakirjastus.ee. Kõik mälestused edastatakse saja võttepaiga jäädvustajate meeskonnale. Korraldajatega saab võtta ühendust ka aadressil ef100@ef100.ee.