Viljandimaa edukamaid ettevõtjaid metallitööstur Jaak Sulg, kes on alati silma paistnud hea sotsiaalse närviga, möönab uue majandusaasta sissejuhatuseks, et Viljandimaad kummitab hulk probleeme. Ometi ei soovita ta sellepärast masendusse langeda.
Jaak Sulg: ettevõtetel on aeg rasva koguda
5. jaanuar 2012, 00:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui vaadata Viljandimaal makstavat palka ja tööealisi elanikke puudutavat statistikat, kipub ahastus peale tulema. Numbrid räägivad vindumisest ja kahanemisest. Jaak Sulg, milles näete teie kui üsna edukalt toimetulnud ettevõtja siinse piirkonna hädade peamisi põhjusi?
Põhiline probleem peitub inimeste kehvas reaalsissetulekus. See viib maksumaksjad mujale. Viljandi maksumaksjate arv sai tugeva tagasilöögi 2009. ja 2010. aastal. Kui varem võisime maakonnakeskuses rääkida umbes 9000 maksumaksjast, siis nüüd on neid jäänud ainult ligemale 7000. Masu ajal kadus palju töökohti ning neid ei ole hakanud juurde tulema.
Kas ongi lootust, et need tagasi tulevad? Tööta jäänud inimesed on ju kasutanud vaba maailma võimalusi ning rännanud mujale.
Ränne on muutunud tõesti huvitavaks. Kui varem kolisid inimesed esmalt maalt väikelinna, sealt maakonnakeskusesse, seejärel pealinna ja alles lõpuks mõnda välisriiki, siis viimasel ajal hüpatakse otse välismaale.
Isegi Viljandimaa äärealadelt on paljud läinud ühe jutiga tugeva majandusega riikidesse, nagu Soome, Rootsi ja Norra. Ahel on katkenud.
Meil näikse peetavat niisugust tendentsi paratamatuks — justkui polekski midagi ette võtta. Mida teie arvate?
Aitab ainult see, kui majandusruum ühtlustub kogu Euroopas. Kuni piirkondade arengutase on nii ebaühtlane, siirduvad inimesed tahes-tahtmata parematele jahimaadele. Sa võid neid keelitada ja meelitada, aga see ei aita. Noor põlvkond on julge, tal on keeled suus — miks peaks ta hoidma kümne küünega kinni kodukohast, kui mujal on võimalik üsna hõlpsasti saada paremat sissetulekut?
Viljandimaa traagika seisneb selles, et hulk inimesi on visiitabielus ning käib kodus ainult vaba aega veetmas. Muutust võib loota alles siis, kui osa neist on kogunud välismaal oma äri alustamiseks algkapitali. Siis tekib küsimus, kas neil on mõistlik arendada ettevõtlust siin või ikkagi mujal.
Millises valguses näete oma ettevõtte lähitulevikku? Ühelt poolt näib masu taanduvat, teiselt poolt on teadmatus Euroopa võlakriisi tõttu varasemast suuremgi.
Kolmest aastast oli viimane ilmselgelt kõige edukam. Tootmine on intensiivistunud nii meil metallisektoris kui ka puidutööstuses ja mitmel pool mujal.
Kummatigi tuleneb mahu kasv suuresti inflatsioonist, mis tähendab, et kasvanud on ka sisendkulud. Võrdlushindades ei ole suurenemine järelikult nii jõudus olnud.
Lühidalt öeldes rasva, mille arvelt uusi investeeringuid teha, töökohti luua ja palka suurendada, eriti tekkinud pole.
Jah. Ehkki leidub erandeid, ei ole kasumlikkus taastunud nii intensiivselt kui tootmine. Kui jätame kõrvale Euroopa Liidu tõukefondidest saadava, siis riigisisesteks investeeringuteks pole raha juurde tekkinud. Hea on see, et lisandunud on välisinvestoreid.
Uuel aastal peaks olema eesmärk praegusi mahte säilitada: kui siis tulebki väike langus, pole sellest hullu. Tahan loota, et kriisis omandatud kohanemisvõime ei kao. Majandus ongi heitlik — üks aasta on parem, teine halvem — ja seepärast on edu alus võime tagasilöögid üle elada.
Võtmeküsimus on, kas meie ettevõtted suudavad endale kasvatada kehvematel aegadel toimetulekuks piisava rasvakihi. Mujal maailmas ei ole tavatu paar aastat reservidest kahjumit katta. Meil suudavad seda teha kahjuks vähesed.
Metalli- ja puidutööstus on Viljandimaal heal järjel ning tekstiilitööstuski tuksub madalast keskmisest palgast hoolimata üsna elujõuliselt. Mida teie kogemused ütlevad: kas mõnel sektoril on veel ruumi tõusta või on lagi käes?
Ühte valdkonda näen küll. See on maaviljelusega seotud toiduainetööstus. Maa on meil viljakas, aga põllumehed ei ole seni koopereerunud. Nad müüvad oma toortoodangu otse Leetu või Venemaale ega anna kohalikele inimestele nii palju tööd, kui võiks. Arvan, et piim ja liha pole ainsad saadused, millega tegelemiseks Viljandimaal on head eeldused: töödelda ja väärindada annaks ka näiteks köögi- ja teravilja.
Toiduainete hinnad on maailmas tõusmas, seetõttu usun, et siin oleks võimalik luua töökohti, mis pakuksid konkurentsivõimelist palka. Sööma peavad inimesed kogu aeg, see vajadus ei kao kuhugi.
Räägite sellest nõnda, et võiks arvata, nagu oleks teil endal plaan toiduainetööstuses kätt proovida.
Olen põllumeestega suheldes neid torkinud, et nad näeksid selles väljundit. Mina olen asjast huvitatud ehitajana. Viljandi Metall leiaks rakendust uute tootmiskomplekside rajamisel.
Kuidas hindate regionaalse majanduse kontekstis poliitikute tegevust? Mil määral tunnevad siinsed ettevõtjad Viljandimaalt riigikokku valitud inimeste tuge?
Liberaalses turumajanduses jäävad nende käed lühikeseks. Meie riik on otsustanud sekkuda ettevõtlusesse minimaalselt — PRIA ja EAS on ehk ainsad erandid. Eesti pole Kreeka, kus 60 protsenti majandust on riigi käes, mistõttu on meie poliitikud rohkem taustavaatlejad.
Ehk peaks riik vähemalt oma asutusi kujundades mõtlema regionaalpoliitiliselt ja pakkuma kõrgharidusega kontoriinimestele tööd ka väljaspool pealinna ja regioonikeskusi. See omakorda tagaks, et maakonnakeskustes püsib mingi arv peresid.
See on väga vastuoluline valdkond. Seni on lähtutud põhimõttest, et riigi haldussüsteem peab toimima võimalikult kokkuhoidlikult. Et põhiline kulu on inimene, tundub tsentraliseerimine olevat loogiline. Lihtsast majandusloogikast lähtudes käitub riik õigesti.
Aga kui vaatame asjale regionaalsest lähtekohast, on suhteliselt hästi tasustatud töökohtade maakondadest väljaviimine muidugi probleem.
Seejuures on jäänud mitu aspekti analüüsimata. Kui näiteks meditsiin koondatakse suurtesse keskustesse, hoitakse ühelt poolt kõvasti kokku, kuid keegi ei oska vastata, kui suuri transpordikulusid peavad tulevikus katma arsti juurde sõitvad inimesed. Võib-olla oleksid kodaniku kulud hajutatud asjaajamise puhul siiski väiksemad.
Ehk saaksid poliitikud just selles kasulikud olla. Nende võimuses on võidelda, et muudatusi rohkem analüüsitaks.
Millisena näete algavat aastat?
Suureks pessimismiks pole põhjust. Soovitan neil, kes Viljandimaale hukku kuulutavad, minna Lapimaale ja vaadata, kui vähe inimesi seal elab. Sellest hoolimata on Soome meile eeskujuks.
Meie meeleolusid on seni suuresti mõjutanud veneaegne jõuline rahvastikupoliitika. Nüüd seda enam pole ja me näeme, kuidas asjad loomulikult arenevad. Võib-olla ei olegi esmapilgul katastroofilisena näiv kokkuvõttes nii jube.