/nginx/o/2020/02/26/12974300t1h04ae.jpg)
«Hüppa üles-alla, hüppa üles-alla, Sul on sünnipäev! Hüppa üles-alla, hüppa üles-alla, Sul on sünnipäev! Üks ring sai täis.»
Nende sõnadega pani Mari Kalkun punkti Eesti Vabariigi 102. sünnipäeva pidulikule kontsertlavastusele. Hoogsalt ja rõõmsameelselt saadeti meid järgmisse aastasse. «Linda, Linda» oli suurepärane valik lõpulauluks, millega võeti kokku pisut mõtlik, 24. veebruarile juba omaseks saanud väikese näpuviibutusega meeldetuletav-õpetlik, kuid siiski helge ja ilusana mõjunud eeskava.
Tänavuse peo loominguline meeskond ehk Karl Laumets, Vaiko Eplik, Kristjan Suits ja Ingmar Jõela andsid lõpuloo valikuga meile mõista, et lisaks minevikule on meil ka olevik – täna peame sünnipäeva, peame pidu ja see on väga hea – ja tulevik, mis on seotud meie minevikuga. Ka seda teksti kirjutades heliseb minu hinges Mari Kalkuni «hele jaal» nagu Pearul Vargamäe Krõõda hõiked, tunnen, et tahaks kõigile midagi ilusat öelda, silma vaadata ja kõiki kallistada. Ses suhtes tabas muusikaline kujundaja Vaiko Eplik kontserdi meeleolu üles ehitades kümnesse.
:format(webp)/nginx/o/2020/02/26/12974299t1hb41d.jpg)
Ma kardan ainult, et paljud televaatajad ei jõudnud viimast laulu ära oodata, sest just ekraani vahendusel mõjus kontsertlavastus aegluubis peetud monotoonse aktusena, liiga pika ja tõsisena. Rohkem särtsu ja elu võinuks olla juba enne viimast pala, aga selliseid märkusi on tehtud ju Eesti Vabariigi sünnipäeva lavastustele peaaegu alati. Lavastajad ja muusikajuhid nagu kardaksid, et hoogsas rütmis kaob sõnum. Aga eks iga lind laula nii, nagu jumal talle noka on andnud, seega eestlaste saatuseks on vaoshoitud pillerkaarid.
Teine raske ülesanne sõnumi ja peomeelolu vahelise tasakaalu leidmise kõrval on teha lavastus korraga nii telele kui ka lavale, sest erinevad meediumid nõuavad erinevaid rõhuasetusi. Karl Laumetsa lavastus pääses paremini mõjule teatrisaalis, sest nii nagu linnatulede vahel on raske näha Linnuteed, on ka selle lavastuse vaimukusi ja helgust raske märgata peolauas, see lavastus ootas vaatajatelt kaasa tulemist ja pühendumist.
Lind kui sümbol
«Vabas õhus julgelt ja jõuliselt tiibu lehvitav lind on meie omakultuurile ja vaimsusele sobivaimaks sümbolkujuks.» See mõte kuulub 120 aastat tagasi Viljandimaal sündinud Eesti rahvaluuleteadlasele Oskar Looritsale ning just see lause on trükitud Eesti Vabariigi 102. sünnipäeva kontsertetenduse kavale motoks.
Oskar Loorits oli see mees, kes asutas pisut vähem kui sada aastat tagasi Eesti rahvaluule arhiivi, ja kui vaadata tänavust kava, siis pool esitatud lauludest on saanud sõnad rahvaluulest. Väga lihtne on siit jõuda järgmise oletuseni: kontserdikava on lavastaja Karl Laumetsa ja tema meeskonna kriitiline avaldus teadusrahastuse süsteemi ja sellest tulenevalt ohtu sattunud Eesti rahvaluule arhiivi teemal.
/nginx/o/2020/02/26/12974301t1h2529.jpg)
Kui veel arvestada, et 4. märtsil tuleb Tartus Eesti Rahva Muuseumis kontsert, kus rahvaluule arhiivi toetuseks astuvad lavale muusikud, kes on saanud pärimusmuusikast inspiratsiooni ja rahvaluule arhiivist abi, ning et esinejate nimekirjas on ka sünnipäevakontserdil üles astunud Trad.Attack!, Mari Kalkun ja Maarja Nuut, saabki vaadata 24. veebruari lavastust ühiskonnakriitilise, lausa poliitilisena. Aga mitte ainult.
Julgen väita, et Karl Laumets oleks rahvaluulel pärineva kava teinud ka siis, kui rahvaluule arhiivi rahastus oleks kindel ja püsiv. Sest tänavu 30. sünnipäeva tähistav noor näitleja ja lavastaja on rõhutanud pärandi ja juurte tundmist, ta on öelnud, et on vaja tajuda seda, kust me tuleme.
«Olen noor ja oma loometeed alustav,» lausus ta 2019. aasta sügisel Draama festivalil peetud noore režii arutelus. «Aga ma ei tule tühja koha pealt. Selle kultuurikonteksti, mille peale ma loon, tundma õppimine on rikastav. Eesti lugu ja kultuur huvitab mind.»
:format(webp)/nginx/o/2020/02/26/12974302t1h88a9.jpg)
Karl Laumets tegi lavastajadebüüdi rahvuseeposega «Kalevipoeg», mis tõi talle ka 2019. aasta teatripeol Eesti teatriliidu preemiate jagamisel parima lavastaja tiitli. Vanemuises oli võidulavastuse juures tema partner Kristjan Suits, kes oli nüüd ka Eesti Vabariigi 102. sünnipäevapeol lummava linnumaailma looja.
Viiteid «Kalevipojale» leiab 24. veebruari pidulikust kontserdikavast ohtralt. Näiteks mõlemat lavastust hoiab jutustajana koos Anu Lamp. «Kalevipojast» on pärit ka lause «Kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkus tunnistada.» Aga nagu öeldud, Laumetsa Eesti Vabariigi sünnipäevalavastuse juured asuvadki eeposes ja rahvaluules.
Ugala laval lahti rullunud peokava sai näiteks alguse müütilisest ilmalinnust, kes muneb munad, millest tekivadki maa, taevas, päikene ja tähed. Anu Lamp ongi see ilmalind.
Sünnipäevakava viimane laul, juba eespool kiidetud «Linda, Linda», millega vahetati senine pigem mõtlik-melanhoolne meeleolu reipa, sünnipäevale kohase pidumeeleoluga, on samuti sümboolne.
Nagu eeposes kirjas, leidis Läänemaal elanud noor lesknaine ühel hommikul metsast kana, tedremuna ja varesepoja. Kodus pani ta muna kana alla villavakka, varesepoja viskas aga kirstu taha. Hulga aja pärast läks perenaine vaatama ning nägi, et kanast oli kasvanud talle tütar Salme ja tedremunast teine tütar Linda, varesepojast aga orjatüdruk. Ja just see Linda on tulevane Kalevipoja ema, kelle pisaratest oma mehe leinamisel saab Ülemiste järv.
Helge ilmaäär
Kristjan Suitsu kujundus, mida toetavad Rene Liivamägi valgusmängud, on minimalistlik – Ugala loodud atmosfäär on kui ilmaäär, kus saavad kokku taevas, maa ja meri, kus korraga katavad taevast koidukuma ja ehavärvid, kus vaikselt üle maailma vajub uduvaip, mis kasvab pilvedeks, kus omi asju ajab linnupere koos tantsisklevate haldjate-inglitega. Ei ole seekord musta lage meie toal, vaid hoopis helge taevalaotus, kus eksinutele juhatab teeotsa kätte Linnutee.
/nginx/o/2020/02/26/12974303t1hd9be.jpg)
Oskuslikult rahvatarkusi põimides räägitakse publikule nii maailma loomise kui ka maailma hävitamise lugu. Meile loeti võib-olla pisut lapsikult, aga siiski kindlasti siiralt sõnad peale, et linnupesade lõhkumine ja noorte puude murdmine on suur patt, ning see hoiatus mõjub koos linnupesatantsuga sama tugeva sümbolina kui NO99 kunagine harvester.
Tähelepanuväärne on, et etenduses kõlab üle 60 Eestimaa kohanime, alates Helmest ning lõpetades Jõhvi, Narva, Torma ja Häädemeestega … Äratundmisrõõmu jagub igasse Eestimaa nurka.
Laval on leib, aga ka teadmisi sümboliseerivad paberid, taevalaotuses on tuvid ja kajakad, valged linnud valvavad ka lavaäärseid kõrkjaid ja kõrrepuhmaid … Kõik on ilus ja eestlaslik, tuttav ja südantsoojendav.
Aga miks püha õhtusöömaaeg? Pika laua taga on täpselt 12 lindu, nagu oli ka apostleid, ja kräsupäine Jeesuslaps/käopoeg/Nukitsamees, aga kes neist lindudest on Juudas? Aga võib-olla pole seos Leonardo da Vinci legendaarse maaliga, mis esimesena pähe kerkib, see kõige õigem. Nagu Sigmund Freud olevat öelnud, mõnikord on sigar lihtsalt sigar.
Kui vaadata seda pikka lauda hoopiski maapinnana, mille kohal linnupere sädistades nokib oma palukesi, siis muutub laval toimuv põhjendatuks. Kõik need erinevad sulelised on sõbralikult koos, nende tegevust jälgib emaliku kontrolliva pilguga valges rüüs ilmalind.
:format(webp)/nginx/o/2020/02/26/12974304t1h9ea8.jpg)
Kuigi teleekraanil jäid ehk liialt domineerima Ingmar Jõela lihtne liblikalik tantsuseade ja tantsijad, kes jätsid linnurahva varju, olid Karl Laumetsa lavastuse peategelased siiski inimesi sümboliseerinud linnud: suitsupääsuke, rasvatihane, öösorr, musträhn, metsvint, kägu, harakas, teder, merikotkas, ronk, toonekurg, ööbik ja käolaps.
Kõigil on oma lugu ja iseloom, samuti õnnestus näitlejate valik: eriti tahan esile tõsta Luule Komissarovi öösorri, Terje Pennie ronka, Maria Annuse rasvatihast ja Laura Kalle ööbikut. Lindude erinevust rõhutades viidatakse meie endi, inimeste erinevustele.
Anu Lambi ilmalind rõhutab enne lavastuse finaali: «Linnuriigi kirev mitmekesisus on õpetanud meie esivanemaid õigustama iga linnu erinevat laulu ühises-üldises eluorkestris. Igal linnul oma laul, igaüks ise peaks kõige paremini teadma, kas ta on kodulind või metslind, kas paigalpüsiv või ringiaelev. Kes meist on laululind, üks päeval, teine öösel, kes aga röövlind, üks avalikult, teine näppamisi salajas. Kes on tervete ja võimsate, kes nõrkade ja murtud tiibadega, kes ehitab ise oma pesa, kes käib teiste pesi rikkumas või võõrasse pessa munemas, kes meist on kuldnokk, kes hilpharakas, kes pasknäär, kes on tasane ja tööd nokitsev, kes päevade kaupa aiateibas otsekui kohvikus kädistav varblane, kes ilus nagu luik, kes kuninglik kui metsis, kes vagur kui tuvi.»
Lavastuses kõlanud rahvatarkus «Ela ise ja lase teisel elada!» on tänavuse 24. veebruari lavastuse peamine sõnum ehk siis olgem sallivad teistsuguste suhtes. Ja loomulikult, kes ei mäleta minevikku, see elab tulevikuta.
«Igal linnul on oma laul»
Muusikakava
Esitasid Haldi Välimäe, Maarja Nuut, Laura Kalle, Puuluup, Duo Ruut, Centre El Muusa, Trad.Attack!, Vaiko Eplik, Mari Kalkun, Peedu Kass ja Viljandi muusikakooli puhkpilliõpilased. Lavastuslik osa
Tegijad: lavastaja-dramaturg Karl Laumets, muusikajuht Vaiko Eplik, kunstnik ja kostüümikunstnik Kristjan Suits, koreograaf Ingmar Jõela, valguskunstnik Rene Liivamägi, peakostümeerija Ivika Jõesaar, grimmikunstnik Anu Konze, graafiline kujundaja Katre Rohumaa, lavastaja assistent Laura Lisete Roosaar, produtsent Priit Mikk.
Näitlejad: Anu Lamp (ilmalind), Külliki Saldre (suitsupääsuke), Maria Annus (rasvatihane), Luule Komissarov (öösorr), Aarne Soro (musträhn), Hannes Kaljujärv (metsvint), Kadri Lepp (kägu), Martin Mill (harakas), Piret Laurimaa (teder), Riho Kütsar (merikotkas), Terje Pennie (ronk), Aivar Tommingas (toonekurg), Laura Kalle (ööbik), Diora Kähr (käolaps).
Tantsijad: Allar Valge, Britt Kõrsmaa, Greta Raidma, Ingmar Jõela, Marleen Jõela ja Steffi Pähn.
Allikas: Postimees