Juhtkiri. Väike maailmanaba

Sakala logo Foto: Sakala

Vabariigi aastapäeva üritused Viljandis mööduvad tavaliselt üsna vaikselt, rahulikult ja tagasihoidlikult. Loetakse ette manifest, peetakse perepäeva, pakutakse ehk ka kringlit, mõnel aastal on uudistajaid rohkem, mõnel vähem. Eks vabal päeval ole hea koduski kiluleiba mugida ja külma või veel külmema ilma eest mugavasti varjul olla. Üleeilsed aastapäevaüritused olid aga rahvarohked, publikut jätkus kõikjale, pidupäeva puhul avatud kohvikud olid inimesi täis ning üle linna valitses teatud rõõmus elevus.

Musta huumorit abiks võttes võib öelda, et kõigepealt on juba eestlane olla raske ja vilets: sa kõneled surevat keelt, su majandus on kehv, sa ei saa ega saa seda Oscarit, kirjandus-Nobelit enam ei loodetagi, ilm on vilets, palk väike ... Olla viljandlane on vaksa võrra veel vaevalisem. Eestlase staatuse saab vähemalt haakida Tartu ülikooli, Tallinna vanalinna või Arvo Pärdi külge. Ent Viljandi? Meil on, noh, Kondase maasikad. Akadeemia. Cleveron. Lambad lossivaremetes ja naljaka logoga Ugala. On ju tegelikult väga palju väga head, ent vahepeal võtab ohkama.