Repliik. Meelel ja keelel

Ma sain kooli ajal ühe klassikirjandi eest halva hinde, sest leidsin, et Vargamäe Andres ei ole positiivne eeskuju. Püüdsin Pearu ärplemise ja kiusu taga näha melanhoolsust ja madalat enesehinnangut. Püüdsin näha meest, kellel laadalt tulles oli lastele kotis magusat saia ja kes öö varjus Krõõda manala teed püüdis siluda. Hallid toonid, mitte mustvalge tõde ja õigus. Sain eluteele kaasa soovituse suureks kasvada.

Eks ma ole püüdnud seda teha ja niisama teismelise moodi jonnimise ja vastuvoolu ujumise asemel näen «Tõde ja õigust» lihtsalt kui läbi viie romaani kulgevat lugu rappaelatud eludest, valedest otsustest, suurtest unistustest ja ... Vaevalt et Anton Hansen Tammsaare aimata oskas, et tema teos on inimestel ka sajand hiljem meelel ja keelel.