Helir-Valdor Seeder: milline on Viljandi tulevik?

Helir-Valdor Seeder: "Iga sünniga sünnib ka Viljandi uuesti." Foto: Elmo Riig / Sakala

ALGAVAL ELUAASTAL ületab 102-aastane Eesti Vabariik iseseisvuse ekvaatori. See on ajahetk, mille järel oleme oma riigis elu iseseisvalt korraldanud kauem kui võõrvõimud. Selleni jõudmiseks kulus meil rohkem kui 100 aastat. 51 aastat (1940–1991) meie omariiklusest on möödunud eri okupatsioonide tingimustes. Lisaks võitlus vabadussõjas. See tähendab, et vabadus ja iseseisvus pole iseenesest toimivad väärtused, isegi mitte omariikluse tingimustes. Iseseisvuse eest tuleb hoolitseda järjepidevalt ja julgeolekut peame looma iga päev. Nii nagu remondime katkematult oma Vabadussammast Tallinnas – kas pole mitte sümboolne meeldetuletus?!

Viljandi maakonnal ja linnal on olnud eriline roll Eesti Vabariigi loomisel. Just ajalooliselt Viljandimaalt on pärit kõige rohkem Eesti Vabariigi asutamise juures olnud ja esimesel iseseisvusperioodil (1918–1940) tegutsenud riigimehi, kõrgeid sõjaväelasi ja kultuuritegelasi. Viljandi linna ja maakonna ning viljandimaalaste tähtsust Eesti iseseisvuse loomisel ja hoidmisel on raske üle hinnata. Oleme oma alalhoidliku ja tulevikku vaatava hoiakuga olnud otsustavatel hetkedel valmis tegema otsuseid, mis on määranud kogu Eesti saatuse. Oleme oma inimesi andnud Eesti riigi teenistusse küll võitluseks, küll teenimiseks. Meil on põhjust oma inimeste üle uhke olla. Loodetavasti on see iseolemise vaim andnud viljandlastele, mulkidele ja sakalastele enesekindluse ja teadlikkuse, mis aegade jooksul on juurdunud ja kandunud üle ka järgmistele põlvkondadele.

AJALOOST TEAME, et juba 24. detsembril 1917 Viljandis Grand Hotellis (praegune Park Hotell) toimunud nõupidamisel tegi admiral Johan Pitka ettepaneku luua Viljandis Eesti ratsakomando kaitse all Eesti võimu keskus, sest Tallinnas oli see kommunistide tõttu võimatu. See plaan ei õnnestunud ja Eesti Vabariik jäi Viljandis välja kuulutamata, sest samal päeval jõudsid siia Vene väeosad, keda Viljandi kommunistlik täidesaatev komitee oli kutsunud likvideerima Eesti ratsakomandot. Nii oli Eesti Vabariigi iseseisvusmanifesti esimene avalik ettelugemine 23. veebruaril 1918 Pärnus. Päev hiljem, 24. veebruaril luges Viljandi kohtumaja trepil manifesti ette Viljandi linnapea Gustav Talts.

Viljandi väärika olemuse on juba 1923. aastal tabavalt sõnastanud siin viibinud välismaa ajakirjanikud. See kokkuvõte sobiks praegugi linna arengukava unistuslikuks sissejuhatuseks: «Viljandi on imeilus linnakene, peaaegu riigi tsentrumis. Asetatud kõrgendikule, vaikne, puhas, seisab ta keskaegse kindlustatud lossi varemete kõrval. Tema all on järv. Ümbritsetud metsadest ja hõbeläikelise viljaga kaetud voogudesarnastest kõrgendikkudest, kujundab Viljandi endast kõige jõukama Eesti maakonna keskkohta, mille kui riikliku viljaaida peale vaadatakse. Hea on Viljandis. Head ja vastutulelikud on tema elanikud, muuseas uhked selle peale, et just nende maa on andnud suuri mehi, nagu seda on poliitika tegelane Tõnisson ja teised. Igal pool valitses mõõdukas vabadus, mis iseloomustav heale seltskonnale.»

Keeruline on ühte linna ja tema elanikke paremini kirjeldada.

1930. aastatel esitas Riigikogu liige kindral Jaan Soots koguni seaduseelnõu nimetada Viljandi Eesti pealinnaks. Kuigi pealinna toomist Viljandisse toetasid ka Riigikohtu esimees Kaarel Parts ja Tartu linnapea Karl Luik, ei leidnud see ettepanek piisavalt toetust.

AGA MILLINE ON Viljandi tulevik? Kas kuulsusrikkale minevikule järgneb sama kuulsusrikas tulevik? See sõltub juba praegustest viljandlastest ja tulevastest põlvedest.

Nüüdne Viljandi väärib tänu siin tegutsevatele kultuuriasutustele (Ugala, nukuteater, kultuuriakadeemia, pärimusmuusika keskus, muuseum ...) kindlasti kultuuri(pea)linna nimetust. Viljandi on maakonnakeskus, kus valitseb tasakaal eri eluvaldkondade võimaluste vahel. Haridus, sport, kultuur, vaba aja sisustamise võimalused, sotsiaalhoolekanne ja muud avalikud teenused on kättesaadavad ja heal tasemel. Ligikaudu kümneprotsendiline tulumaksulaekumise kasv linnaeelarvesse möödunud aastal näitab inimeste jõukuse kasvu ja ettevõtluse arengut. Maaelu edendamise sihtasutuse, rahvakultuuri keskuse, kodanikuühiskonna sihtkapitali ja teiste riigiasutuste kolimine Viljandisse kinnitab riigi regionaalpoliitilist tähelepanu Viljandi suunal. Cleveroni akadeemia õppetöö alustamine Viljandis kinnitab, et meil on missioonitundega ettevõtjaid.

Aga Eesti riigivõimul, Viljandi linnajuhtidel ja ettevõtjatel on Viljandi arendamisel lähiaastateks veel suured ja ambitsioonikad plaanid. Kavas on linnasüdame korrastamine koos peatänavate ja Vabaduse platsi renoveerimisega, spordihalli rajamine Jakobsoni kooli juurde, Järveotsa elamurajooni arendamine, veekeskuse-spaa ehitamine ja uue haiglahoone rajamine kesklinna, alustatud on Viljandi mõisahoone renoveerimist, viiakse lõpule lasteaedade renoveerimine ...

KAUNID HOONED ja korras tänavad on olulised, aga linnale annavad elu ikkagi siin elavad ja tegutsevad inimesed. Viljandi vaim elab Viljandi inimestes ja need inimesed on meie kõige suurem rikkus. Kahjuks kipub seda rikkust järjest vähemaks jääma ja see on meie kodulinna kõige suurem mure. Lohutust ei paku teadmine, et see on kogu Euroopa probleem. Vähenev ja vananev elanikkond muudab linna väiksemaks ja vaimu nõrgemaks. Viljandis elab praegu sama palju inimesi kui 1950. aastate keskel, aga siis polnud Paalalinna, Männimäe ega Uueveski elamurajooni … Inimeste elustandardid on muutunud ning meie turvaline ja paranenud elukeskkond ei pruugi olla piisav, võrreldes avatud maailma võimalustega, ega vastata alati noorte ootustele.

Linnavolikogu esimehena on minu kõige rõõmsamad sündmused kvartali jooksul sündinud laste vastuvõtud neli korda aastas. Särasilmsed noored pered ja uued linnakodanikud, mõnus kära ja värske energia loovad alati optimistliku meeleolu. Iga sünd on rõõm perele ja rikkus linnale. Iga sünniga sünnib ka Viljandi uuesti. Viljandi on peresõbralik linn, aga peame ühiselt tegutsema selle nimel, et meie noortel oleks veelgi rohkem eneseteostuse võimalusi just kodulinnas ja siit välja rännanud kaaslinlastel oleks põhjust siia alaliselt tagasi pöörduda.

EESTI VABARIIK saab 102-aastaseks, aga Viljandi linn tähistab juba 737. aastapäeva. Vanusevahe on nii suur, et tegemist oleks justkui eri põlvkondadega. Nii see ongi. Kui Eesti riiki veel polnud, korraldati meie elu kohalike omavalitsuste kaudu, erinevate võimude all ja eri viisil. Aga tänu Eesti riigile saame oma igapäevaelu omavalitsustes korraldada iseseisvalt. Seepärast on Eesti riigi sünnipäev ka kõigi omavalitsuste ja kodanike ühine sünnipäev. See, et president on otsustanud Eesti Vabariigi iga-aastase kõige tähtsama ürituse korraldada Viljandis, on tunnustus Viljandile ja kõigile viljandlastele.

Head Eesti Vabariigi sünnipäevapidu igasse kodusse! Elagu Eesti!