Miks inimesed peaksid riiki usaldama?

ERALDI TEEMA, mis tuleks pensionireformiga seoses üles võtta, on riigi usalduse küsimus. Tsiteeriksin siinkohal Eesti Panga eelmist juhti Ardo Hanssonit: «Pensionisüsteemi usaldusväärsus oleneb sellest, kas kunagi antud lubadustest peetakse kinni. Kui ikka seitseteist aastat tehakse ühte asja ja siis tuleb keegi, kes pöörab kõik pahupidi, siis mõtlen küll, kas ma seda riiki usaldan. Kui pole välistatud, et «reformijad» vihkavad teist sammast nii väga, et riigistavad kogu värgi, siis mõistan neid, kes nähes, mida on tehtud, muutuvad täiesti skeptiliseks. Igaks juhuks liiguksin siis oma raha säilitamise nimel riigi süsteemist nii kaugele kui võimalik.»

Tõin selle tsitaadi, ilmestamaks seda, et pole selget teadmist, vaid on arvamus, kui palju inimesi teisest sambast lahkub ning kuidas see hakkab mõjutama neid, kes otsustavad raha teise sambasse edasi koguda. Miks inimesed peaksid usaldama riiki ning uskuma, et juba mõne aasta pärast ei teki ­uusi «toredaid» mõtteid, mis nende säästud ja tuleviku ohtu seavad? Ega peagi.

Vaadates valitsuse praegust tegevust, jääb minule küll arusaamatuks sotsiaalministri roll ja see, kas teda valitsuses ka kuulatakse. Sotsiaalminister Tanel Kiik on avaldanud väga mõistlikke ja arusaadavaid seisukohti nii pensionisüsteemi kui apteegireformi kohta. Näiteks valitsuse pensionireformi tuhinas on ta avaldanud arvamust, et vabaks ja väljavõetavaks võiks saada inimese enda kogutud kaks protsenti, aga neli protsenti, mis võeti esimesest sambast, liiguks sinna tagasi ning oleks inimestele tulevikus ikka pensioniks ehk täidaks eesmärki, mida sotsiaalmaks ju kannab. Sellega ei arvestata ja mulle jääb vägisi tunne, et Tanel Kiik on nagu PR-projekt, millega valitsus (loe: Keskerakond) säilitab inimliku ja hooliva näo: ta kõneleb inimestega arusaadaval ja rahulikul moel ning tekitab tunde, et kõik saab korda. Kui see tegevus pole teadlik ja minu arvamus on ülekohtune või ekslik, on mul kahju minister Kiigest, keda koalitsioon ega ka tema enda erakond ei võta kuulda ega arvesta tema seisukohtadega. On väga kurb, et kõik need arvukad sigadused pannakse toime sotsiaalministeeriumi ja ministri vastutusalas ning olukorras, kus sotsiaalminister neid muudatusi meedias ja retoorikas ei toeta.

TIHTI ON NII, et kui kirjutavad poliitikud, öeldakse, et neid ei saa usaldada, sest nad pole igas küsimuses asjatundjad ja küllap on neil igal oma maailmavaade, mida nad esindavad. Nõus. Eelmise aasta märtsis kirjutasid majandustegelased avaliku kirja teise pensionisamba toetuseks, kuid ka neid ei ole valitsus kuulda võtnud. Allakirjutanute hulgas on väga erinevat maailmavaadet esindavad majanduse ja finantssektori asjatundjad. Kahjuks ei peeta nende väljatoodud ohte ja soovitusi mitte millekski.

Justiitsministeerium ja rahandusministeerium tellisid eri advokaadibüroodelt õigusliku arvamuse, mis puudutab valitsuse esitatud kohustusliku kogumispensioni reformi eelnõu analüüsi põhiõiguste riivete seisukohalt. Mõlemat arvamust on tutvustatud ka sotsiaalkomisjonis. Mina tooksin välja nüüd mõned võimalikud põhiõiguste riived rahandusministeeriumile arvamuse andnud advokaadibüroo TGS Baltic esitatust.

Keskmise riskina tuuakse välja ebavõrdset olukorda, kus teise sambaga mitteliitunud inimesed jäävad ilma reformiga antud lisavalikutest, samuti ei saa nad võtta välja nelja protsenti sotsiaalmaksu. Seda peetakse omandipõhiõiguse riiveks koosmõjus õiguspärase ootusega, samuti võrdsuspõhiõiguse riiveks. Inimkeeli öeldes: kui need inimesed, kes 17 aastat tagasi ei liitunud teise sambaga, oleksid teadnud, et tekib võimalus enne pensioniiga välja võtta ka neli protsenti sotsiaalmaksu, mida nad pole maksnud ise, vaid mida on maksnud tööandjad, oleksid nad kindlasti teise sambaga liitunud.

Välja on toodud ka selline võimalik riive, et teisest sambast lahkumine vähendab sambasse jäävate pensionikogujate fondiosakute väärtust. Võiksin neid võimalikke põhiõiguste riiveid sellest õiguslikust arvamusest tuua veel ja veel, kuid ilmselt on see eelkõige juristide pärusmaa.

LÕPETUSEKS. Me kõik soovime elada ise otsuseid langetades, iseseisvalt ja ise toime tulles. Me ei sünnita lapsi selleks, et nad oleksid meie pensionisambad. Lapsed sünnivad ikka armastusest ja keegi ei soovi olla neile koormaks. Ise toimetulemine ka vanaduses ja ise otsustamine on ühtlasi väärikuse küsimus.

Täna otsuseid langetades peab kindlasti mõtlema, kas kohustuste panemine lastele ja lastelastele ei piira nende võimalusi ja otsuseid. Sellisesse riiki, kus usaldust rikutakse, ei taheta tagasi tulla. Siit pigem lahkutakse, kui hakatakse kaela kandma, ja ikka selleks, et välismaal töötades paremat palka ja vanaduseks elamisväärsemat pensioni saada.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles