Tänumedali tagamaad: ebameeldivad üllatused ja identiteedivargus

, ajakirjanik
Copy
Jaanika Kressa
Jaanika Kressa Foto: Marko Saarm

ET SAKALAS ILMUS Ain Saare lugu tänumedali tagamaadest (vaata «Tänumedali tagamaad» 12. jaanuari lehes – toimetus), tunnen, et lugeja väärib selgitust, miks Eesti sõjameeste Sakala ühing on uue medali vastu.

Meie ühingu liikmed on üle 90 aasta vanad ja mina olen nende pressiesindaja. Olen seda seetõttu, et olen juhtumisi ajakirjanik, aga sisuliselt sellepärast, et olen selle ühinguga koos tegutsenud üle 20 aasta. Minu tutvus nende inimestega algas ajal, mil Viljandi kultuurimaja saalis lava kohal «ilutsesid» veel sirp ja vasar. See sümbol oleks seal küllap seniajani, kui ühingu mehed poleks lasknud seda alla võtta, sest 1997. aastal nõudsid Viljandis paljud ennast kultuuriinimeseks pidavad tegelased selle «kultuuriväärtuse» säilitamist.

Tookord oli meie ühingus liikmeid 200 ümber. Nüüd on alles 12 endist sõjameest, kuid meelsus on sama ja mul on au teha viimaste väärikate hääl kuuldavaks.

MEIE EI OLE analüüsinud Tiit Madissoni elu ja tegevust, kindlasti on selleks Eestis meist palju sobivamaid inimesi. Meil on vaid nii palju jõudu, et tegelda oma teemaga: rääkida eestlaste vabadusvõitlusest teises vabadussõjas. See toimus teise maailmasõja ajal, kuid vaenlased ja isegi kaevikud olid samad mis esimeses vabadussõjas pärast esimest maailmasõda.

Aastal 2008 poleks mingit rahvaalgatust toimunud, kui meie keskel poleks olnud ühte ja ainsat tõelist sangarit, Raudristi Rüütliristi kavaleri Harald Nugiseksi. Mitte kaasa minnes Ain Saare mõttega teha lihtsalt üks medal, vaid just tollast Eesti Leegioni sõprade klubi usaldades liitus medalikomiteega mitu vabadusvõitlejate organisatsiooni, kellest Eesti sõjameeste Sakala ühing oli esimeste seas. Praegu veel on meie hulgas Nugiseksi relvavendi, kes tookord oma saatusekaaslasele toetusallkirju korjasid. Nad poleks seda teinud, kui oleks olnud mingitki kaksiti mõistmist Eesti rahva tänumedali edasise saatuse suhtes. Tookord oli üheselt mõistetav, et see medal on ühekordne ja antakse vaid Harald Nugiseksile.

PARADOKSAALSELT oli just Harald Nugiseks ise aastal 2008 see, kes nägi ette ohtu, et tulevikus võib medali andmine käest ära minna. Teda tuli veenda ja talle sai lubatud, et seda ei juhtu. Meie rõõm oli suur, kui Nugiseks, kelle tervis polnud toona kiita, soostus siiski Tori kirikusse tulema. See oli ülev päev, kui sõitsime Viljandist Torisse. Tahtsin tookord ka Sakalasse kirjutada, aga öeldi, et pole meie maakonna üritus, ei ületa uudisekünnist.

Töötasin tollal Jõgevamaa ajalehes Vooremaa ning nägin ajakirjanikuna kõrvalt, et reaalse töö allkirjade kogumisel ja info jagamisel tegid tollase Eesti Leegioni sõprade klubi liikmed. See klubi oli loodud koos vanade sõjameestega ning selle tollased juhid ja liikmed järgisid leegionäride soovitusi ja nõuandeid.

Intervjueerisin Harald Nugiseksi pärast autasu saamist. Selle mehe suurus ei seisnenud ainuüksi tema sõjaaegsetes tegudes, vaid ka selles, et ta oli välja jõudnud nii kõrgesse ikka, säilitades läbi elu Rüütliristi kandjale omase au ja väärikuse. Austades Harald Nugiseksi, austasime meie, allakirjutanud, kõiki teises maailmasõjas Saksa välihallis võidelnud eesti mehi, kes võitlesid Eesti vabaduse eest.

TOOKORDNE ALLKIRJADE kogumine käis ikka paberil. Olid päris inimesed ja päris allkirjad, mitte nagu nüüd. Tänumedali statuudi järgi teadsime, et meie hulgast kuulub viis inimest medalikomiteesse allkirjade korjajana ning lisaks kuulub meie ühing komiteesse organisatsioonina. Seetõttu oli ebameeldiv üllatus suur, kui uut medalit kavandati meie selja taga. Seda tegid hoopis teised inimesed, kes küll kasutavad sümboleid, mida Eesti Leegioni sõprade klubi varasem juhtkond ei jõudnud patenteerida, kuid nendest, kes olid klubis aastal 2008, pole seal alles enam hingelistki.

Veelgi suurem oli meie üllatus, kui leidsime oma ühingu ja esimehe nime netti ülesriputatuna kui uue ettevõtmise toetajad. Meie meelest on selline identiteedivargus kuritegu. Ja keda üldse esindab praegu Eesti Leegioni sõprade klubi nime kandev seltskond? Eesti Leegioniga pole neil inimestel ju mingit seost.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles