Laen tuleviku arvelt

Roland Tulik soovib, et meie tulevikuminad oleksid meiega rahul.

FOTO: Elmo Riig

AEG ON PÖÖRDUMATU ja täis üllatusi. Ajas toimivad aga ka mingid mudelid, mustrid. Neid on vaja näha ja mõista. Ainult tagasi vaates võime mingile ajajärgule anda subjektiivse hinnangu. Isegi üheainsa inimpõlve, 40–50 aasta vältel leiame suuri kontraste. Heidame või põgusa pilgu eelmise sajandi 70. ja 80. aastate ning tänapäeva Eestile.

Jätame poliitilise ümberkorralduse seekord vaatluse alt välja, sest sel teemal on piisavalt arutletud. Vaatleme Viljandis ühe põlvkonna jooksul asetleidnud muutusi nõndanimetatud tavakodaniku silme läbi. Tuleb tõdeda, et mõneski argielu valdkonnas, nagu teenindus, kaubandus ja finantstegevus, on muutused olnud vapustavad. Võtame või selle, et 1980. aastatel elas Viljandis 25 000–27 000 inimest. Vaadates Viljandi praegust argielu, jääb mulje, et toimetame tihti külluslikult, isegi pillavalt. Ju siis võimalusi on, nii vaimsel kui materiaalsel tasandil.

Selle aja keskkooliõpilase suur unistus oli näiteks Tšehhi mootorratas Java ja sõiduauto Žiguli. Auto ostmiseks oli aga vaja pingutust: vaja oli nii ostuluba kui raha. Ainuke Eesti autokauplus asus teatavasti Tallinnas. Isegi kõige tuntum teadjamees ei julgenud välja pakkuda mõtet, et Viljandisse tuleb autokauplus.

PRAEGU ON KUUM teema apteegireform. See kütab kirgi ja poliitikute sõnul ka lõhestab rahvast. Vaat et ei tule uus Pühajärve madin. Kui põlvkond tagasi oli Viljandis kolm apteeki – kaks Tartu tänaval ja üks Kantrekülas –, siis praegu on neid paarkümmend ja samas on elanike arv kolmandiku võrra väiksem. Oleme ehk hea eluga liiga ära harjunud?

Samasugune üleküllus valitseb kaubanduses. 1980. aastatel olid meil kaubamaja, Kösti pood, Paala pood ... Ja mõni pood veel. Saadi hakkama ja käidi ka turul. Praegu oleme vist Euroopa ja maailma tipus, kui vaatame kauplemispinda ühe inimese kohta. Kas seda kõike ikka on vaja?

Meie elus annavad aga tooni pealetükkivad reklaamid, juriidiliste institutsioonide eluvõõrus, kohtuvaidlused. Kelle arvelt aga viiakse ellu kõik need kolossaalsed ehitustööd, ulatuslikud reformid ja ümber­struktureerimised?

Praegune tarbija maksab lõpuks kõik kinni. Aga et see juhtub «homme», siis sellele ei mõelda. Laen on võetud tuleviku arvelt. Olgu selleks siis uhked kauplused, reklaamikampaaniad, poliitikute katteta lubadused või tupikusse jooksnud kohtuskäigud.

Loobume siiski pessimismi­prismast. Minu mäletamist mööda domineeris alles mõned aastakümned tagasi mudel, kus põhirõhk oli suunatud «uue inimese» kujundamisele ja ülemaailmse rahu vägivaldsele kaitsele. Siis elati tulevikus, aga oleviku arvelt. Praegune mudel on elujaatavam ja väärtustab inimest praeguses hetkes. Peaksime aga õppima ka seda, kuidas näha ennast liikumas läbi aja, selle pöördumatu. Kas meie tulevikuminad oleks meiega praegu rahul?

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles