Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2024/02/06/15871381t1h3575.jpg)
/nginx/o/2020/02/17/12948635t1h5058.jpg)
Laupäeva õhtupoolikul, mil viimnegi tuttav oli end sättinud televiisori ette «Eesti laulu» vaatama, pöörasin mina autonina Suure-Jaani poole ja kimasin läbi sel talvel väga harva nähtud lumesaju vaatama Viljandimaa bändide päeva.
Koduuksest väljudes keerlesid peas mõtted «Ei tea, kas riietusin sobivalt?» ja «Huvitav, kas inimesed peavad mind imelikuks, kui lähen tantsuõhtule üksinda?». Ette rutates võin öelda, et ma ei muretsenud asjata ja järgmisel korral oskan olla targem.
Viljandist Suure-Jaani poole sõites panin meeleolu paikaloksutamiseks mängima Nirvana albumi «In Utero» ja ehkki lumesadu kärpis liikumiskiirust kõvasti, jõudsin Suure-Jaani gümnaasiumi juurde lausa 15 minutit enne ürituse algust. Tundsin enda üle uhkust, sest kahjuks on ajapikku mu keskmiseks nimeks kujunenud «Stiilselt 10 minutit hiljem».