Ro:Toro: et punk püsiks, peab vunki sees hoidma

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Vaatamata moodsale helikeelele on Ro:Toro kõlapilt jätkuvalt ürgne ja vaieldamatult torupillikeskne.
Vaatamata moodsale helikeelele on Ro:Toro kõlapilt jätkuvalt ürgne ja vaieldamatult torupillikeskne. Foto: Carine Tischler

Tahan kohe alustada sellega, et Ro:Toro on maailmas ainuke omataoline. Unikaalne on ta esiteks sellepärast, et kasutab eesti pärimusmuusikat, ja teiseks sellepärast, et torupill ei ole viidud džässi sisse, vaid džässiinstrumendid on toodud torupillide maailma.

Ro:Toro tugisammas on torupillides ning selles, mis vigureid nood sunnivad tegema teisi pille: kitarri, saksofoni ja rütmi tekitavaid veekausi- või naelatrumme.

Nauding kuulata

On teada, et ameeriklane Rufus Harley oli esimesi, kes hakkas 1964. aastal torupilli kasutama ka džässmuusikas ja bluusis. Hiljem imbus see instrument teistessegi stiilidesse, nagu klassikalisse ja rokkmuusikasse.

Vahel on huvitav fantaseerida, mida ütleks Rufus Harley Ro:Toro mängu kohta. 2006. aastal siit ilmast lahkunud muusik oleks ehk jõudnud selle esimest, samal aastal ilmunud plaati kuulata.

Millegipärast arvan, et Rufus oleks seejuures laialt naeratanud, sest Ro:Toro vunk ületab nii geograafilisi kui muusikastiilide piire ja on mõistetav igal mandril. Cätlin Jaago ja Sandra Sillamaa torupillimängus tekkivat haruldast sünergiat ja kooskõla on nauding kuulata.

Iga ansambli koosolemine ja ühine looming on vastastikku hariv. Marko Mägi on saksofonist leidnud torupillidega haakuva etnoheli ja Marek Talts teeb elektrikitarriga pigem kandlemängu meenutavaid meloodilisi soolosid.

Selles loomingulises koosluses on julgust ja ahvatlustele järele andmist. Reggae, klezmer, funk ja džäss meelitavad oma territooriumile hullama ja torupillid lähevad selle hullusega kaasa.

Eriti mõnus on jälgida ühist lahtilaskmist ja konventsioonidest vabanemist: muusikastiilid lammutataks otsekui palkideks ja laotaks uues järjestuses kokku, segades vürtsiks hulka improvisatsioonilisust ja mängulisust.

Maja hoiavad ometi kindlalt koos eesti pärimusmuusika ja pärimuslik torupillimängu stiil. Sisulise süvenemiseta sellist energiat ei tekiks. «Et punk püsiks, peab vunki sees hoidma,» ütleb Silver Sepp.

Hull tants

Kui küsin Silverilt, ansambli lauljalt ja rütmiliselt südamelt, millist tantsu saab Ro:Toro muusika järgi tantsida, saan vastuseks: hullu tantsu. Jah, olen nõus. See muusika sobib nii kuulamiseks kui tantsimiseks, sest kui labajalgade ja polkade ajal ei ole kuulajal võimalik paigale jääda, siis nendest ajendeid saavad kitarri- ja saksofonisoolod panevad mõtisklema.

Ro:Torol on jõudnud aastate vältel tekkida märkimisväärne kontserdiajalugu, mis hõlmab maid ja mandreid. Omal kombel on ta Eesti muusika ekspordi lipulaev, kel on igas sadamas midagi öelda. Tema paljude kontsertidega Inglismaa-tuurid annaksid igale ansamblile väärtuslikke kogemusi. Eestis on pärimusmuusikast ideid ammutavatel kooslustel esinemisvõimalusi liiga vähe ja neid pakuvad peamiselt festivalid.

Piiri taha jõudmine sõltub paraku rahvusvahelise kogemusega kultuurikorraldajatest, keda samuti napib. Õnneks on Ro:Toro unikaalsust märgatud ka mujal ning eesti torupill on saanud kõlada mitmes maailma nurgas. Paljud teavad nüüd tänu neile muusikutele, et torupill ei ole šotlaste ainuomand.

«Wabariigi polka»

Ro:Toro kolmas plaat, «Wabariigi polka» sisaldab 16 lugu ja tundub, et nende teekond muusikas läheb aiva põnevamaks. Ansambel astub julgelt eri stiilidesse ja pakub sekka ka autoriloomingut.

Põnevaid lahendusi on palju: kunagi varem ei ole ma näiteks plaatidelt kuulnud rütmipilli funktsioonis põrandal sahisevaid tantsusamme. Samuti jäi kõrva, et Ro:Toro toob «Vene tantsus» esile selle, kuidas toimib torupill, kui kott õhust tühjaks pigistada ja siis jälle täis puhuda. Peaaegu 30 sekundit kuuleme pikka ühtlast tooni!

Nii mõnelgi võivad selle heli peale närvid üles öelda, aga puhumine ja häälestamine on ju torupillimängu loomulik osa. Kontserdil saab seda ikka vahel kuulda, aga helikandjatelt lõigatakse tehnilised iseärasused sageli välja.

Ka Silver Sepa laul «Torupilli tegemine» loob seoseid eesti, iiri ja muude rahvaste pärimusest teadaolevate inimhäälsete pilliimitatsioonidega, mida tehti tantsude saatmiseks ajal, kui torupill puhkas, või siis, kui oli vaja lugu ette laulda.

Tervitatav on seegi, et plaadile on jõudnud Torupilli Jussi lood, sest nii vanade torupillilugude ja vanema motiivilise mängustiili avastamisel on käia veel pikk tee.

RO:TORO

Ansambel mängib peamiselt traditsioonilisi torupillilugusid.
• Sandra Sillamaa — eesti torupill, vile, parmupill
• Cätlin Jaago — eesti torupill, vile, parmupill
• Silver Sepp — kausstrummid, kodarpill, laul
• Marko Mägi — sopran- ja tenorsaksofon
• Marek Talts — elektrikitarr
Allikas: Ro:Toro

Märksõnad

Tagasi üles