Rohkem ringe, vähem taskuid
MÕLEMAT PEALKIRJAS toodud ettepanekut, ringristmike juurdetegemist ja bussitaskute vähendamist, saab võtta kui liikluse sujuvuse takistamise abinõu. Viljandi linnavalitsus põhjendabki uute ringristmike rajamist sooviga liiklust rahustada. Tal võib isegi õigus olla, kuigi bussijuht olles ja iga päev Viljandis liigeldes võib öelda, et ei ole see liiklus midagi nii tormakas, kui arvatakse. Minu üleskutse on ajendatud hoopis teisest vaatevinklist: meie sama hästi kui olematust liikluskultuurist ja liikluseeskirja mittetundmisest või sihilikust eiramisest.
ALUSTUSEKS AGA mõni sõna ringristmikest.
Juhtusin aasta lõpus ületama jalakäijana Hariduse, Vana-Vaksali ja Vaksali tänava ristmikku. Oli päevane aeg ja Ugalas oli lõppenud üritus. Inimesed olid teatrist lahkumas ja osa neist just eelnimetatud ristmiku kaudu. Ja mida ma nägin? Peaaegu kõik, kes tulid autoga mööda Vana-Vaksali tänavat, sööstsid ühe hooga välja Vaksali tänavale, hoolimata sellest, et seal on lausa kaks märki, mis kohustavad hoogu vähendama. Esiteks on seal märk «Peatu ja anna teed» ning siis märk «Anna teed». Et ristuvad kaks samaliigilist teed (Hariduse ja Vana-Vaksali tänav), kehtib seal parema käe reegel ehk siis Hariduse tänavalt tulevad autod peab kõigepealt välja laskma. Mis aga sündis? Umbes iga kümnes auto peatus viivuks, ja jätkas siis sõitu, teised sõitsid südamerahus peatumata edasi. Need, kes üritasid Hariduse tänavalt vasakule keerata, ei pääsenud üldse sõitu jätkama. Küüniliselt tahaks ära märkida sellegi, et mida suurem ja võimsam auto, seda kiiremini sõideti otse peateele välja.
Siis jõudis ristmikule õppeauto. «Huvitav, mis nüüd saab?» mõtlesin, sest liikluseeskiri annab talle eesõiguse välja sõita. Küllap oli aga sõiduõpetaja lause õpilasele enam-vähem niisugune: «Vaata, need inimesed ei tea liikluseeskirjast midagi ja iga hinna eest ei ole mõtet oma eesõigust tõestama hakata. Ootame ja lähme siis.» Mis jälje jättis see õpilasele, võib vaid oletada. Tõenäoliselt ei olnud see olukord erandlik.
Teine tendents on, et paljud kasutavad Vana-Vaksali tänavat teistest ette jõudmiseks. Alles paar päeva tagasi olin tunnistajaks, kuidas kaubikujuht, nähes enda ees nelja autot, võttis Ugala ringil suuna Vana-Vaksali tänavale, lisas kiirust ja lendas nagu püssikuul Vaksali tänavale välja, olles sellega saanud minimaalse võidu teiste liiklejate ees.
Korrektselt ei suudeta liigelda ka linnasüdames Tallinna, Vaksali ja Kauba tänava ning Tasuja puiestee ristmikul. Lisarajale või otse Tasuja puiesteele või Kauba tänavale sõitmiseks oma sõidukorda ei oodata, nii et aeg-ajalt on tagant tuleval suuremal autol või bussil möödapääsemisega raskusi. Õnneks saavad mõlemad ristmikud suvel ringikujulise lahenduse. Seega, rohkem ringe nõuavad meie endi liiklejad, sest liikluskultuur on tõepoolest alla käinud ja osa inimesi lihtsalt ei oska liigelda. Või ei taha.
Ringliiklusega ristmikul on kõik üheselt mõistetav ja tunduvalt lihtsam. Ei pea erinevaid ristmiku ületamise võimalusi ja märkide tähendusi meeles pidama. Ainus probleem on seal suunatule näitamine, selle targa vahendi õige kasutamine kiirendaks ristmiku läbilaskevõimet. Tundub aga, et enamikul autodel on suunatulekang lisavarustuses ja seda ei suudeta osta.
HEAKENE KÜLL, suurenev ringivajadus on sellega selge. Aga no milleks vähem bussitaskuid?
Selle põhjenduseks on paraku juhtide hoolimatus peatusest väljuva D-kategooria ühissõiduki ehk bussi suhtes. Liikluseeskirja paragrahv 37 ütleb ühemõtteliselt: «Asulateel, kus suurim lubatud kiirus on kuni 50 kilomeetrit tunnis, peab juht andma teed tähistatud peatusest välja sõitvale ühissõidukile.» Mis aga tegelikult toimub? Lisatakse, silm punnis, kiirust ja proovitakse iga hinnaga bussist mööda saada. Tänapäeva bussid ei ole enam aga sugugi aeglased. Need on võimelised väga nobedasti liikuma ja kiirust koguma ning täiesti sujuvalt liiklusega ühinema. Pigem tekitavad sellised mõttetud trügimised närvikulu nii üritajale endale kui ka bussijuhile, kes vastutab kõigi sõitjate heaolu eest.
Siit on siis pärit mõte bussitaskud sootuks ära kaotada. Ühtlasi rahustaks selline meede liiklust, sest bussi seismise ajal saaks teised sõita vaid siis, kui neil on möödumisvõimalust. Kaks ühe hoobiga. Euroopas on selline variant täiesti olemas ja toimib.
KÕIKE EELTOODUT võib võtta väikese pilkena nii meie endi kui autojuhtide pihta, aga tegelikult on asi tõsine. Lahendus? Raske öelda. Kui laps näeb maast madalast, kuidas tema vanemad liiklevad, siis midagi jääb sellest meelde ja kinnistub. Eelkõige suhtumine kaasliiklejatesse ja reeglitesse. Tulevikus peaksid autokoolid noortel juhiloa taotlejatel kõik selle väära otsustavalt peast kustutama. Kas nad aga suudavad seda teha?
Saan tuua näite ühest koolist, kust tuleb riigi raha eest muu hulgas ka sõidukijuhte meie keskele. Eelmisel aastal oli juhtum, kus kaks liinibussi pöörasid ristmikul vasakule ja nende järel oli sõiduauto. Mis te arvate, kas too ootas oma pöördekorra ära? Loomulikult mitte. Selle asemel põrutas ta valelt poolt ohutussaart kõigist mööda ja lisas 50 alas tublisti kiirust, et igaks juhuks ka metsaveoautost enne pööret mööda saada. Autole järele jõudnud, nägin sellest väljumas ühe tolle kooli õpetajat – jäägu kool praegu mainimata.
Järelikult kiidetakse selliseid ridamisi eeskirjarikkumisi vaikimisi heaks. Alles mõned päevad tagasi kihutas sama kooli väikeauto stoppmärgi juures bussist peatumata mööda ja keeras 100 meetri pärast vasakule. Kes parajasti roolis oli, on teadmata, aga ega suurt vahet ole. Mingist liikluskultuuri ja liikluseeskirja täitmise kinnistumisest koolis ei saa sellistel juhtudel rääkida.
Ma ei viskaks siin muidugi kivi üksnes õpetajate kapsaaeda. Näpuga tuleks näidata pigem osa õpilaste peale, kes ehk polegi üldse suutelised liikluses osalema eeskirja ja viisakaid tavasid järgides. Juhiluba käes, reeglid ununenud!
SAMA KINNITAB maanteeameti eksamiosakonna juhataja Tarmo Vanamõisa novembrikuises Sakalas (vaata «Riikliku sõidueksami pikas järjekorras käib kahtlane äri» 22. novembri lehes – toimetus). Tema sõnul võetakse aastas ARK-i büroodes vastu 32 000 eksamit, rohkem kui 16 000 neist on korduseksamid ja neist üle poole kolmanda korra korduseksamid. «Ma ei süüdista autokoole, probleem on õpilastes. Viimase viie aasta statistikat vaadates on näha, et õpilastega on midagi juhtunud /.../, aga tundub, et sõidueksamile tullakse mütsiga lööma.»
Eks samamoodi lüüakse hiljem mütsiga liikluses, lootes, et ehk teised andestavad ja pigistavad silma kinni. Seda niikaua, kui juhtub midagi kurvemat, nagu aasta lõpus Saaremaal.
Mis saab edasi? Raske on vastata küsimusele, millele minust kõvasti targemad vastust ei tea. Õnneks muudeti veebruarist ARK-is liikluseksamite korda. Kui ikka kolmandal korral sõidueksamit ära ei tee, on selge pilt: tagasi kooli. Ehk sõelub see esmased mütsiga lööjad välja. Teine võimalus oleks tõhustada liiklusjärelevalvet, aga selle jaoks muidugi napib raha. Riik on politseinike arvu kahandanud miinimumini ja igapäevaseks liiklusjärelevalveks on raske ressursse leida.
Need on probleemid, millele on raske läbi sõrmede vaadata. Siin tuleb tõesti tänada kaasliiklejaid, kes on oma tähelepanelikkusega ära hoidnud hullema ja seda tehes teinekord ka ise riskinud. Siia ehk sobivad eespool kirjeldatud võimalused ja juba ilma irooniata.