Kestlikust arengust, armastusega
13. veebruar 2020, 16:02
METSATEADLASI ja kogukondi on viimasel ajal hakatud süüdistama liigses tundelisuses. Olgem ratsionaalsed, jätkem tunded kõrvale! See üleskutse kõlab alatasa nii raadio- kui tele-eetris ja ka mujal ajakirjanduses. Millest selline hirm tunnete ees? Ehk võiksime neid hoopis julgemalt tunnistada?
Eestis on viimastel aastatel üha teravamaks muutunud metsadebatt. Näiteid eriarvamuste kohta on ka meedias avaldatud argumenteeritud artiklite kujul hulgi. Kõigil tundub arvudes õigus olevat. Ometi jõutakse järeldustes vastupidiste seisukohtadeni sõltuvalt sellest, kes on arvud valinud ja kes on arvude tõlgendaja. Tahaksin seda veelahet analüüsida just tunnete kontekstis, selles, mis on arvude tõlgendaja sees, sest ilmselt on paljud meist tähele pannud, et üks arv võib saada väga erinevaid värvinguid.
PRAEGUNE majanduslik-ökoloogiline-sotsiaalne kriis, mida maailmas näeme, on eelkõige väärtuste ja moraali kriis. Seda on välja toonud teadlased ja mõtlejad nii Eestist kui kaugemalt. Seetõttu on aeg rääkida majanduses ja teaduses peale arvude märksa rohkem eesmärkidest, huvidest ja … tunnetest, mis panevad meid toetuma ühtedele või teistele faktidele.
Oleme liigagi harjunud retoorikaga, et inimkonna kõige suurem eesmärk on majanduskasv ning selle teenistuses peavad olema nii inimesed kui keskkond. Kuigi ammu toonitavad vastupidist lugematud strateegilised visioonid, viimati Euroopa rohelepe, mis omakorda toetub sadade eri maade teadlaste töödele, on vanad mõtte- ja jutumustrid visad kaduma. Ometi peaksid inimkonna ja iga üksiku inimese eesmärgid olema tervis, õnn, vaimne valgustumine, maailma ja loodusega tasakaalus elamine ... Majandus peaks olema eesmärkide teenistuses.
Just seda keskkonna ja majanduse huvide äravahetamise vajadust toonitas ka Aveliina Helm ETV hiljutises saates «Suud puhtaks». Jabural kombel peame aga inimesi, kes elavad loodusega tasakaalus, sageli primitiivseks ja neid, kes kogu maailma elukeskkonda, inimeste vaimset ja füüsilist tervist kõige hullemal moel hävitavad, edukaks.
Selleks et asjad pea pealt jalgadele pöörata ja meenutada, mis on inimkonna eksisteerimise mõte, ei saa me läbi tunnetest rääkimata. Hea ja õige tunnetus on ilmselt meis kõigis sügaval sees, kutsume seda teinekord südametunnistuseks. Südametunnistuse kuulamise üks indikaatoreid on tunne. Kui hinge jääb kripeldus, halb tunne – mida me muidugi meisterlikult, vahel ka neurooside ja depressiooni hinnaga varjata suudame –, on midagi … valesti. Seetõttu ei ole ainult arvude küsimus see, kuidas otsustame elada, mis suunas tahame minna. Pigem vastupidi, arve on tänapäeva maailmas nii palju, et mõned korrektsed on ikka võimalik enda õigustamiseks leida. Seega muutuvad järjest olulisemaks just otsuste kvaliteet, väärtused ja maailmavaade. Kas huvi on vaid teenida raha millegi arvelt või on meie huvi looduse ja inimese heaolu ja tervis, tasakaalus maailm? Selle huvi lahtiharutamine võib anda kardinaalselt erinevaid tulemusi tulevikustsenaariumides.
MAAILMAS ON suur paradigmade kokkupõrge. Normaalsus on see, et maailmamajanduse edukus ja kasv põhinevad üha räigemal ja julmemal elurikkuse hävitamisel ning inimeste surumisel poolorjandusliku korraga sarnanevatesse mustritesse. Süvenegem pisut kas või Aasia maade tehaste argipäeva. Oleme aga liikumas arusaama poole, et maailm ja inimesed on omavahel seotud ning elukeskkonna kurnamine ja hävitamine toob alati kaasa inimeste kurnamise ja hävitamise. Seega on vaja ümber mõtestada, õigemini meelde tuletada, mis on hea, õige tulevik, millistele väärtustele ja tunnetele seda taas rajada, et me ise ja planeet ellu jääks.
Sellist arusaama on mõni teadlane defineerinud kui ökoloogilist vaadet. Ökoloogilist eelkõige inimese ja keskkonna tiheda seose mõistes. Keskkonnafilosoofia üks haru, süvaökoloogia, uurib maailma just sellest vaatest. Süvaökoloogia lähtub arusaamast, et kõigel elaval siin maailmas on iseväärtus, mis ei sõltu sellest, millise väärtuse inimene konkreetsele liigile annab. Seetõttu puudub inimesel õigus piiramatult loodust hävitada üksnes kitsalt oma tarbimisvajaduste rahuldamiseks. See on meie ratsionaalse, tehnilise, teadusliku mõtteviisiga mõnes mõttes tasakaalus, sest teadus mõistab suurepäraselt, kui vähe me maailma toimimisest teame. Näiteks ei tea me suurt midagi maailmas leiduvatest seentest ja nende olulisusest. Seeni arvatakse olevat 3 miljoni liigi ümber, ent teadus on suutnud neist kirjeldada umbes 100 000, osale neist vaid nime andes.
Lisaks on teaduse ajalugu palistatud üha uutest avastustest, mis eelmisi ümber lükkavad, ja nii saamegi kokku suure küsimärgi: kuidas me päriselt teame, mis on hea, õige, tulevikku viiv otsus, eriti kriitilistel aegadel? Abi võiks olla põhimõtetest, jätkusuutlikkuse alusprintsiipidest. Need põhimõtted, mida ka teadlased on eri sõnastuses kirja pannud, toetuvad ühele tundele – armastusele.
KUIDAS ÄRA tunda, kas minul inimesena on see uue ajastu ilmavaade, mis juhiks mind õigeid otsuseid tegema? Äkki nõuab see enese kardinaalset muutmist? Julgen väita, et pigem on tegu meenutamisega, kojutulekuga, enese leidmisega. Inimese ökoloogiline maailmavaade, ökoloogiline identiteet, inimese ja looduse üheksolemine annavad endast sageli märku just tunnetuse, tunnete kaudu. Armastustunne jõuab meieni teinekord läbi valu piiride, kui meid häirib ja paneb nutma vaatepilt purustatud elupaikadest, surmatud loomadest või koduta jäänud lindudest. See valu ja muretunnetus meenutab meile küsimust – aga võib olla ka vastust –, miks me siin Maal üldse oleme.
Armastada Maad ja elu sellel ilusal planeedil on tunne. See on tunne, mis paneb meid hoidma oma peret ja kodu, hoidma oma kodumaad ja austama loodust. Ainult maaga otseselt seotud inimene suudab sellele tundele tuginedes hoida ja kaitsta lõpuni seda, mida armastab. Tundetusel, ükskõiksusel, ignorantsusel saavad jaks ja tahe lõpuks otsa, armastusel ei kunagi.
On aeg eesmärk ja vahendid õigetele positsioonidele seada. Inimlik tunnetus, armastus Maa ja kogu elava vastu on see kompass, mis hoiab suuna õige. Majandus ja tehnoloogia naasevad vahendi rolli ning aitavad meil maailma taastada sellest hävingust, mida oleme põhjustanud. Selleks ei ole vaja tagasi minna kiviaega, vaid vastupidi, spiraalselt arenedes jõuda tagasi meie inimliku olemuseni, tasakaaluni loodusega, samas kasutades geniaalsust, innovatsiooni ja tehnoloogiaid vaid hea tegemiseks, katkitehtu parandamiseks.
MIS SIIS NÜÜD nende pragmaatiliste küsimuste lahendamisel sellest «pehmest» tunnete ja maailmavaadete arutelust kasu on? Siin tuleb meile taas appi teadus. Nimelt on teadlased defineerinud ökoloogilisele maailmavaatele tuginevad kestliku arengu põhiprintsiibid, kestliku ühiskonnakorralduse ja majanduse põhialused. Nendele põhialustele saab ehitada transformeeruva ühiskonna vundamendi ja sellele omakorda pealisehituse (ehk erinevad mudelid, reeglid, korraldused), mis tervikuna hakkabki meie tulevikku paremaks muutma.
Üks mõõde, mis uut tulevikku kujundab, on just nimelt armastus. Tunne meie endi ja looduse vastu.