Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/15/7486575t1h8b26.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/02/12/12936341t1hff35.jpg)
Viimastel nädalatel on mind peaaegu igal hommikul tabanud hämming: aknakardinat paotades jääb mõistmatuks, mis aastaaeg õigupoolest on. Tuulest ja maapinda puudutavast pilvevaibast hoolimata olen end igal võimalusel metsaretkele seadnud.
Lume ja jääta maastikul kulgeda on küll hõlpus, kuid metsasopid on lumeta hämarad. Pimedavõitu paikades teeb rõõmu, kui teele satub kamp pisikesi salutihaseid, kes uljalt oksarägastikus turnivad.