Tänumedali tagamaad

Ain Saar leiab, et Tiit Madisson ei kannatanud alandlikult, tema seisis sõnaga meie rahva ja maa vabaduse eest. Foto: Erakogu

AASTAL 2007, kui tähistasime ühenduse Vaba-Sõltumatu Kolonn Nr. 1 20. aastapäeva, puutusin tihedamalt kokku organisatsioonidega, mis ühendasid Eesti teise vabadussõja veterane. Nendega lähemalt suheldes pidin tõdema, et Eesti poliitikud polnud suutnud endale ega välismaailmale selgeks teha, mille eest võitlesid ja langesid meie sõdurid «tõse ilmatapeluse» viimases vaatuses. Eesti sõdurit, kes olude sunnil pidi võitlema meie teises vabadussõjas Saksa mundris, lausa häbeneti.

Vabadusvõitlejat Harald Nugiseksi olid eesti sõjameeste ühendused esitanud tervelt 17 korral presidendile riikliku tunnustuse saamiseks. Väidetavalt olevat president Meri öelnud Nugiseksile, et tema andvat talle meeleldi teenetemedali, kuid välismaailm ei suudaks seda mõista. Kui varem vaadati alandlikult Moskva poole, siis nüüd on pilgud suunatud Brüsseli ja NATO poole. Kohtumisel Võrumaa sõjameestega andsin lubaduse panustada eesti sõdurite ja nende võitluse eesmärkide teadvustamisse. See oli töö valehäbi vastu.

Minu «maailmas» pole Eesti olnud maa ja metsad, vaid eelkõige meie rahvas. Esivanemad ja me ise oleme riigi loonud eelkõige oma rahvale ja meie oleme selle riigi kõrgeim võim. Tulenevalt sellest panin ette üheskoos ellu kutsuda eesti rahva tänumedal ning tunnustada Eesti teise vabadussõja sangareid.

Aastal 2008 tundus tunnustamiseks kõige sobivam mees ainus elus olev Rüütliristi kavaler kapten Harald Nugiseks. Tema oli eesti sõduri sümbol. Minu mõte oli anda tänumedali ideega eesti patriootidele võimalus kaasa lüüa ning anda oma panus teise vabadussõja tutvustamiseks.

KAS SEE medal loodi vaid vabadusvõitleja Harald Nugiseksi tunnustamiseks? Kaugel sellest. Statuudi järgi antakse tänumedal isikule, kellele pole Eesti Vabariigis jagatud riiklikku tunnustust, kuigi ta vääriks seda. Nii ongi Eesti leegioni sõprade klubi (ELSK) tänumedali statuudist lähtudes kodanikualgatuse ja otsedemokraatia korras moodustanud medalikomitee ja pakkunud teiseks tänumedali saajaks vabadusvõitlejat Tiit Madissoni.

Statuudis on kirjas, et tänumedalit ei anta välja tihedamalt kui kord aastas. Esimese medali väljaandmisest on aga möödas juba 12 aastat. Leian, et Rein Jõgi ja ELSK algatatud Tiit Madissoni tunnustamine on igati kiitust väärt. Toetan seda ettevõtmist ning leian, et vabadusvõitleja Tiit Madisson väärib eesti rahva tunnustust, sest Euroopa Liidust saadetud globalist ja presidendi kohusetäitja Kersti Kaljulaid seda tunnustust kohe kindlasti riiklikul tasandil ei anna.

NETIAVARUSTEST olen lugenud mõningat kriitikat Madissonile tänumedali andmise kohta. On leitud, et ta pole sama masti mees kui Nugiseks. Nõus. Neid mehi ei saa omavahel võrrelda. Nende võitlus on olnud erinev. Kuid mõlemad on võidelnud meie rahva ja maa, meie iseseisvuse eest.

Nugiseksil tuli seda teha elu kaalule pannes, relv käes ja rindel. Madisson tegi seda oma elu ja tervist ohverdades, okupeeritud maal, relvaks sõna. Kas tõesti on meie keskel Eesti patrioote, kes söandaks väita, et Madissoni tehtud töö ja panus Eesti eest (!) ei vääri tunnustust?

Kummaline oli lugeda, et kui tänumedal anda Madissonile, siis võib selle mõne aasta pärast anda juba ükskõik kellele. Tõsiselt? Kas Madisson on ükskõik kes? Olen kuulnud kriitikat Madissoni olemuse ja väljaütlemiste kohta. Võimalik, et ta pole kõige karismaatilisem inimene, kuid tänumedali väljaandmise aluseks pole populaarsus. Ehk on Madissonile saatuslikuks saanud tema otsekohesus ja sirgeseljalisus? Pugejalikkusega on iga võimu ajal olnud võimalik valitsejate kiitust pälvida.

TEAN JA TUNNEN Tiit Madissoni isiklikult. Arvan, et ta on ühe ajastu ja ühe võitluse sümbol. Nii nagu Nugiseks sümboliseeris meie teist vabadussõda sümboliseerib Madisson kõiki neid eesti vabadusvõitlejaid, kes okupatsiooni ajal julgesid seista meie rahva eest. Tunnustades eesti rahva tänumedaliga Madissoni, tunnustame ühtlasi kõiki vabadusvõitlejaid, kelle relvaks on olnud sõna – ajal, mil enamik pidas targemaks okupatsioonirežiimi ebaõiglust vaikides ja alandlikult kannatada, riskimata elu, tervise ja vabadusega. Tiit Madisson ei kannatanud alandlikult, tema seisis sõnaga meie rahva ja maa vabaduse eest.

Au isamaa eest võidelnuile!