Viljandi vald seisab paisjärve säilimise eest
EELMISE NÄDALA reedese Sakala juhtkirjast võis lehelugejale jääda mulje, et Viljandi vald on olnud Tarvastu paisjärve äärse Oru kinnistu omaniku suhtes liiga jõuline. See on väga ebaõiglane hinnang, mis ei põhine faktidel. Viljandi vald on pakkunud Oru kinnistu omanikule mitut lahendust üleujutuse likvideerimiseks, ent ükski neist pole talle sobinud. Et mõista selle aastatepikkuse vaidluse sisu, tuleb alustada algusest.
2006. aasta jaanuaris saatsid kümme Tarvastu jõe ääres elavat maaomanikku Tarvastu vallavalitsusele ja -volikogule pöördumise, milles soovisid valla abi jõe puhastamiseks setetest, võsa koristamiseks, jõe voolusängi laiendamiseks ja veetaseme tõstmiseks kuni meetri võrra. Sellele pöördumisele on alla kirjutanud ka Oru kinnistu esindaja. Vallavalitsus pidas mõtet mõistlikuks ning õhinapõhiselt korraldati veel samal talvel pastoraadihoone all jõeorus talgud maa-ala võsast puhastamiseks.
PROJEKTI ARENDAMISE võttis enda peale mittetulundusühing Tarvastu Spordi ja Vaba Aja Klubi, mille viieliikmelisse juhatusse kuulus ka Oru kinnistu esindaja. Tarvastu vald algatas detailplaneeringu koostamise ja keskkonnamõju hindamise. Püüdes arvestada kõikide maaomanike soove ja arvamusi, vald detailplaneeringu kehtestamiseni kahjuks ei jõudnud. Planeeringu koostaja esitas küll neli eri veetaseme kõrgusega varianti, kuid ükski neist ei sobinud kõigile asjaosalistele.
Mittetulundusühingu tegevuse eesmärk oli taastada kunagi Tarvastu jõe kallastel loogelnud suusarada, moodsamas mõistes aasta ringi kasutatav terviserada. Paisjärvest sai selle eesmärgini jõudmisel nii-öelda boonus. Mittetulundusühing taotles ja ka sai ettevõtluse arendamise sihtasutusest ning põllumajanduse registrite ja informatsiooni ametilt toetust paisjärve rajamiseks, riietuskabiini ja pinkide paigaldamiseks ning üle jõe kulgeva pontoonidel kaarsilla ehitamiseks.
PRAEGU ON PAISJÄRV ja terviserada väga aktiivses kasutuses. Seda tõendab ka fakt, et järve säilimiseks on ligi 1000 inimest toetusallkirja andnud. Nii suur avalik huvi on piisav põhjus, et vallavalitsus tegeleks järve säilitamisega. Tuleb meeles pidada, et paisu ehitamiseks antud ehitusluba ja hiljem ka kasutusluba ei ole keegi kunagi vaidlustanud.
Omavalitsus ei ole kunagi väitnud, et Oru kinnistu jõega piirnev ala ei ole liiga niiske, vaid on aastate jooksul pakkunud mitmesuguseid lahendusi selle probleemi lahendamiseks. Kinnistu omanikule on pakutud pinnase juurdevedu maapinna tõstmiseks, liigniiske maa äramüümist, isikliku kasutusõiguse seadmist. Seni ei ole talle miski sobinud.
Kogu selle teadmise valguses on kummaline Sakalast lugeda, et vald vaidleb jõupositsioonilt maaomanikuga, kes omal ajal ise on avaldanud soovi paisjärve rajada ja olnud ka sellekohaste otsuste langetamise juures. Ajalehe juhtkirjas on kogu temaatika rohkem kui kümneaastasest ajaloost käsitletud paari viimast aastat ja kahjuks väga ühekülgselt.
Võib-olla peaks ajaleht süüvima detailidesse, ka nendesse, mida üks asjaosaline väga avaldada ei taha ja mis ulatuvad palju kaugemale kohtuliku vaidluse algusest? Kas tõesti käib ajaleheveergudel kohtuvaidluse mõjutamine?