Vaba mõte. Üks samm usalduskriisini

Eestit on kogu aeg saatnud narratiiv, et me oleme väikesed, hääbuvad, vaesed, aga see-eest tublid ja ühtehoidvad. Samas ei rõõmusta miski eestlast rohkem kui see, kui naabril kehvasti läheb. Väikesed vastuolud enesemääramises ja identiteedis saadavad nii inimesi kui riike.

1988. aastal sündinud, laulva revolutsiooni lapsena olen saanud taasiseseisvumise raja läbi tallata algusest peale. Üks minu esimesi mälestusi on see, kuidas ma istun rätsepaistes vanaisa kirjutuslaual ning lõikan oma siniste kääridega rohekaid talonge üksteise küljest lahti. Perekonna legend räägib, et muu hulgas väljastati ka kolme-nelja-aastasele lapsele kaks talongi viinapudeli ostmiseks ning selle eest sai siis leiba, sest naabrimehel oli viina rohkem vaja.