Parkimismasendus kui rahvussport

TEISIPÄEVASES Sakalas kirjutab peatoimetaja asetäitja Marko Suurmägi kaunis skeptiliselt sel suvel Viljandit ees ootava Vabaduse platsi ja sellega piirnevate tänavate rekonstrueerimistöödest. Loost jäävad kõlama masendavad noodid, justkui võiks Vabaduse platsi mõnekümne parkimiskoha kadumine Viljandi kesklinna vaat et välja suretada.

Sellise lähenemisviisiga on pehmelt öeldes raske nõustuda. Suurmägi kõhkleb, kas Viljandis leidub üleüldse piisavalt jalakäijaid, kellele rekonstrueerimistöödega ruumi tehakse, ning väidab, et arvestatav hulk inimesi lähebki ainult sinna, kuhu autoga ligi pääseb. See väide peegeldab mõtteviisi, mille manifestiks on too arvamuslugu (loodetavasti tahtmatult) kujunenud: kõikjale peab saama kas autoga või üldse mitte. Ja seda mõtteviisi on Viljandi-suuruses linnas toimetava inimesena pööraselt raske mõista.

TÕSI, KUI PEETI plaani ehitada südalinna veekeskus, oli parkimiskohtade küsimus igati õigustatud. Säärase tõmbekeskuse linnasüdamesse kerkimise korral olnuks parkimise lahendamine ülesannete nimistus kahtlemata üks olulisemaid. Sama kehtib praegu turuplatsi parkla kõrvale kavandatava haigla puhul ning haigla juhid ongi juba kinnitanud, et parkimiskohti luuakse 250 jagu juurde, mitte ei haarata neid linna tänavavõrgu arvelt. Vaata, kust otsast tahad, äripäeval ei jää Viljandis hätta atsaka astumisega noorrahvas ega Žiguliga maalt linna sõitnud vanapaarid.

Umbes 60 Vabaduse platsi parkimiskoha kadumise pärast poolpaanika õhutamist, tuues põhjenduseks pelga oletuse, et jalakäijaid Viljandis vist nii palju üldse polegi, et neid autodele eelistada, on Eesti ühe rohelisema linna häälekandja veergudelt otse öeldes kummastav leida. Seda enam, et kõnealuses loos leiab mainimist ka fakt, et hiljutise maadevahetuse tulemusena sai linn spordihoone taha parkimismaad juurde. Sealse parkla täielikuks väljaehitamiseks vajalikku 700 000 eurot linnal praegu ilmselt tõesti ei ole, ent julgen sügavalt kahelda, et see lihtsalt mudaauguks lubataks parkida. Küllap tehakse jõukohased remonditööd, kuni täielikuks rekonstrueerimiseks raha leitakse.

Pealegi olen aru saanud, et parkimiskohti lisandub nii Tasuja puiesteele kui Vana-Vaksali tänavale, nii et Vabaduse platsilt kaduva parkla asemele tekib lähema 100–200 meetri raadiuses parkimiskohti hoopis juurde.

AGA KAS SIIS Viljandis ikkagi leidub praegu inimesi, kelle nimel Vabaduse platsil rekonstrueerimisdessanti alustatakse? Olen kindel, et leidub. Nagu ka selles, et neid tuleb järjest juurde, sedamööda kuidas linnasüdant jalgsi või jalgrattaga liikujatele mõnusamaks muudetakse. Kuulu järgi on Viljandisse peagi laienemas elektritõukerataste rent, mida tervitan kahel käel. Nagu tervitan ka Vabaduse platsi asemele tekkivat avalikku vabaajaruumi, kus soojal ajal topsikene kohvi ligi võtta ja kirjatööd teha, mida armastan väga.

See kõik võtab kahtlemata aega, nagu on Viljandi puhul nõudnud aega iga vähegi suurem ettevõtmine, era- või avaliku sektori oma, mida on saatnud parimal juhul kõhklevad kommentaarid, kehvemal juhul aga sulaselge ilkumine.

Marko Suurmäe toodud võrdlus Paidega ei ole otse öeldes pädev. Selles veendumiseks piisab puhtamatöörlikust pilgust linnakaartidele, kust on selgelt näha Paide ja Viljandi põhimõtteline ülesehituslik erinevus. Paide on Viljandist väiksem nii pindalalt kui elanike arvult ning Viljandi on just linna sisenevate magistraalide äärde märksa hajusamalt laotunud. Paidesse Tallinna poolt sisenedes tuleb linnasüdamesse ning ka eri asutuste ja kaupluste juurde jõudmiseks sõitagi otse kesklinna välja, kui olukord tingimata nõuab, et seda peab autoga tegema, sest tänavad on kitsad ning konkreetse otstarbega parkimisalasid, arvestamata tänavatel parkimist, peaaegu polegi. Viljandis aga on südalinnas peale tunduvalt suurema ruumi autoliiklusele märksa rohkem parkimisvõimalusi, käigu jutt siis kaubanduskeskuste või mõne aasta pärast valmiva haigla parkimiskohtadest. Südalinnas on võimalik parkida sisuliselt kõigi tänavate ääres peale Tallinna tänava, lisaks turuplatsil, bussijaama juures ... Kas kõik need parklad on praegu iga päev ja pidevalt triiki täis, et umbes 60 parkimiskoha kadumine lossimägede veerelt peaks autojuhid linnasüdamest välja tõrjuma? Kui jah, siis kuhu? Sadakond meetrit eemale? On see tõesti põhjus sääraseks südamest tulevaks pessimismiks tuleviku suhtes?

OLLES SUURE OSA elust elanud Tallinnas, naudin jäägitult Viljandi kompaktsust ning liigun südalinnas väga tihti jalgsi, olles jätnud auto enamasti kas kaubamaja parklasse või turuplatsile, kust on peaaegu igasse asutusse või kaubanduskeskusesse maksimaalselt kümne minuti teekond. Vähegi ilusa ilma korral ja kui parasjagu on linnas asju ajada, jätan auto üles linna ka siis, kui hiljem tuleb järve äärde kontorisse tööle minna.

Paari aasta eest käisime perega automatkal Poolas. Teel Poola peatusime Leedu väikelinnas Druskininkais. Sellest Viljandist 3000 elaniku võrra väiksemast linnast haukas ka veekeskus isukalt ruumi, kus varem said seista autod. Nüüd aga on linn piinlikult puhas ja selle südames on bulvar koos imeilusa lilleväljakuga. Parkida sellel bulvaril, muide, ei saa. Linnakese kitsad autoteed on samas korralikud.

Viljandi lossimägedele ja loodetavasti peagi mõisahoones valmivale spaahotellile vaate avamine ning Vabaduse platsi ja sellega piirneva ala tänapäevaseks linnasüdameks kujundamine, mis omakorda on selge samm väikelinnale kohaselt autostumise pidurdamise poole, on minu arvates ainuvõimalik plaan, mõtteviis ja lähenemine.

Mulle jääbki arusaamatuks see, et järve äärde veekeskuse ehitaja näeb Viljandis perspektiivi investeerimis- ja elukeskkonnana. Seda on näinud ka Park Hotelli arendajad ja mõisahotelli arendaja. Käega rehmame miskipärast meie ise, kohalikud. Miks?

Ah jaa. Nii-öelda sisserännanu pilguga: Arkaadia aia kallal hammaste teritamine on igav ja ära tüüdanud. Äkki aitab juba? Või siis ... äkki lükkaks selle aia siledaks ning paneks sinna mõne klaasist ja terasest kontorimaja püsti? Või teeks sinna hoopis parkla? Hea üle tee kaubamajja lipsata. Linnaisadel on mõtteainet küllaga.