Peenhäälestuseni on veel tükk tööd

Urmas Suik
, vabamõtleja
Copy
Urmas Suik
Urmas Suik Foto: Erakogu

ÜHEL VILJANDI linnavolikogu majanduskomisjoni koosolekul küsiti minult: «Kas sa arvad, et volikogu on kummitempel?» Kummitempel tänapäeva Eestis väga oluline instrument ei ole, aga sellise omavalitsuste juhtimise korral nagu Eestis võib volikogu kummitemplitaoliseks moodustiseks kujuneda küll.

Üldjuhul püüavad omavalitsused juhtimisel kopeerida riigis valitsevat süsteemi ning volikogu jaguneb võimukoalitsiooniks ja opositsiooniks. Tavaliselt saab omavalitsusjuhiks enim hääli kogunud partei liider ja tippametid jagatakse koalitsioonipartnerite vahel kokkulepete alusel. Opositsiooni jäänud volikokku valitud rahvaesindajatel jääb võimalus vaid koalitsiooni otsuseid heaks kiita või neile tuld anda. Et pildil püsida, tundub viimati mainitud võimalus enam sobivat. Võimukandjate vastandumise ideoloogiast juhindudes võivad ka head mõtted aia taha lennata.

VÕIMUPERIOODI pikkus on neli aastat ning tahes või tahtmata tükib omavalitsusjuhtide strateegiline mõtlemine käima just selles nelja-aastases tsüklis. Ühel koosolekul viskasin üles mõtte, kas Viljandi Vabaduse platsi veeres olevat endist SEB maja ei võiks planeerida uueks raekojaks – vana on minu arvates pigem museaalse väärtusega. Kiire vastus: kaks aastat on veel jäänud. Olgu lisatud, et ideaalne võimalus linnavõimu töötingimusi parandada oleks võtta kasutusele praeguse raekoja kõrval asuv Linnu tänav 2 maja, mille saatus on järjekordselt küsimärgi all. Poliitiliste juhtide ja kahjuks ka valijate kompetentsuse taset iseloomustab ülihästi eelmiste linnajuhtide pangahoone ostmine, et ujula tingimata kesklinna ehitada. Ühe mu mõttekaaslase arvates oleks hea teada, mis see afäär maksumaksjaile maksma on läinud.

Seda laadi näiteid poliitjuhtide kohta on teisigi. Meenub ühe liikluskomisjoni koosoleku väljavõte, kus üks linnavalitsuse liige arvab, et Jakobsoni tänava, Valuoja puiestee ja Lääne tänava ristmikul ei ole viga midagi, autod ju sõidavad seal. Või eelmise linnapea arvamus, et jäähall ei kõlba, sest ei asu kesklinnas.

VALIMISTEVAHELISEL perioodil kodanikel võimule mõju avaldamiseks kuigi palju võimalusi ei ole. Eesti inimesed, kui välja arvata ebatraditsioonilise seksuaalsusega ühiskonna liikmed ja loomakaitsjad, just väga suured meeleavaldajad ei ole. Riigi tasemel jälgib võimu teostamist ajakirjanduse terane pilk. Omavalitsuste (välja arvatud pealinna) tegemiste koha pealt ajakirjandus nii terane olla ei suuda. Televisioon kui kõige mõjukam ja tavakodanikule ka kõige odavam on Eestis riigikeskne. Regionaalseid probleeme kajastavad üksikud ajakirjanikud üsna juhuslikult ja tundub, et põhiliselt nendes kohtades, kus nad ise elavad. Omavalitsuste avalike suhete juhid oma piirkonna rahvaga kontakti loomiseks väga suurt aktiivsust üles ei näita.

Linna- või vallakodanikul üks võimalus hea tahtmise juures siiski on. Selleks on tarvis osaleda mõne partei või valimisliidu valimisnimekirjas, sest komisjonide liikmed saavad olla erinevalt riigikogust ka inimesed, kes ei ole volikogu liikmed. Seal saaksid nad oma seisukohad omavalitsuse juhtidele teatavaks teha. Komisjonide liikmed, kes ei ole volikogu liikmed, ei saa küll olla komisjoni esimehed, aga kõik muud võimalused komisjoni otsuseid mõjutada neil on. Võib-olla olen naiivne, aga tahaks loota, et komisjoni otsustel võimukoalitsiooni otsustele eelarve kujundamisel mingi mõju on.

VILJANDI MAJANDUSELU eest vastutav aselinnapea on minu arusaamist mööda õigustatult teada andnud, et kulutada saab nii palju, kui volikogu eri ettevõtmisteks kulutada lubab. Linnaeelarve koostavad tublid linna spetsialistid riigi seadustest lähtudes, arengukava aluseks võttes ja võimutüüri juures olevate poliitikute näpunäidete järgi. Suure tõenäosusega tehakse otsused koalitsiooninõukogus, kuhu opositsiooni poliitikutel asja ei ole, ja opositsiooni poliitikute lauale satub eelarve siis, kui see on kokku pandud. Valimistest osavõtu protsenti arvestades nende otsuste taga väga suurt osa linnakodanikke ei ole, mis omakorda tähendab, et väga palju seal rahva tahtega tegemist ei ole.

See tähendab, et Eesti omavalitsustes riigi mudeli kopeerimine kodanike huvides ei ole. Pikalt võimul olnud Reformierakond on loonud raha jagamise kaudu ülitsentraliseeritud riigikorralduse. Raha jagajana on riigis võimul olevatel poliitikutel võimalik omavalitsuste poliitikute käitumist endale sobivas suunas juhtida. Riigiõiguse asjatundjatel oleks paras aeg välja mõelda kord, mis suurendaks omavalitsuste autonoomiat nii rahastamise kui õiguste mõttes.

SELLE TEEMAGA SEOSTUVAD küsimused, mis on Viljandis leheveergudele jõudnud, on korra loomine parkimises või siis jalgrattaliikluse korraldamise arengukava puudumine. Kui omavalitsus kehtestab mingi korra, peab ta olema võimeline selle täitmist jälgima. Tallinnas loodud munitsipaalpolitsei võiks olla üks eeskuju. Sellised korravalvurid on paljudes Euroopa riikides.

Teade, et Eesti riik olevat valmis ja vajavat vaid peenhäälestust, on soovmõtlemine. Omaette probleem on parteide kassadesse raha kogumine. Rahakülv lennukilt, kui kasutada ekspeaminister Ansipi terminoloogiat, küll teises kontekstis, on Eestis loonud seadusliku valetamise õiguse. Parteiliikmed üldjuhul liikmemaksu ei maksa, õigem oleks öelda, maksavad väga vähesed. Kas sellest võib teha järelduse, et erakondade liikmete arv on kõige puhtakujulisem fiktsioon? Enamasti vaevlevad Eesti erakonnad pärast valimisi võlgades. Rahamuredes vaevlevatel parteidel on suur oht muutuda manipuleeritavaks.

EESTIS TUNDUB VÕIM olevat vabamüügis. Seda ostetakse valijate rahaga kas riigieelarve või ettevõtjate kassa kaudu. (Kas sain pihta?) Tartu linnavõimu jagamise palagan ja apteegireformi epopöa on üsna selged viited rahanäljaste poliitikute hämaratele mängudele. Ehk peaks valimiskulutustele piirid seadma? Paraku, nagu teame, andis riigikogu nõusoleku hoopis nende suurendamiseks, laiendades reklaamivõimalusi valimiste ajal. Me ju maksame rahaga, mis meilt kui maksumaksjatelt korjatakse, reklaami, millega parteid endale poolehoidjaid korjavad, kinni.

Parteidele raha jagamise alused tuleks uuesti läbi mõelda. Ehk peaks selle viima sõltuvusse erakonna liikmete legaalsest arvust? Digikuulsusega Eesti riigil peaks see ometi jõukohane olema. 30 aastaga, mil rahval on olnud taas õigus arvamust avaldada, on enam-vähem kõik parteid, mis meil võimu jagavad, muutunud peaaegu sama ebapopulaarseks, kui oli Eesti NSV aegne kommunistlik partei. Kes häbistas end korruptsioonitehingutega, kes kilesse pakitud rahapakkidega. Liikmete arvuga bluffimine ja idanaabri arvustamine tunduvad kõigile omased olevat. Esimese iseseisvusperioodi lõpu poole arvas president Päts, et eesti rahvas on haige. See tundub olevat üle paisutatud, aga tänapäeval, peaaegu sajand hiljem, tundub olevat vajalik mõne võimunäljase poliitilise liidri ambitsioone piirata küll.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles