Oleme saadikurühmaga alati rõhutanud, et parima Viljandi loome siis, kui me investeerime siinsetesse inimestesse. Mul on hea meel, et koalitsioon on meie sellekohaseid ettepanekuid aktsepteerinud.
LÜHIDALT: 2020. AASTA eelarvest leiab hulga punkte, millega ma võin rahul olla, kuid selle kõige juures on ka murenoote. 2020. aastaga siseneb Viljandi linn paariaastasesse riskiahelasse, sest oluliste objektide rajamise juures oleme end viimse piirini kinni laenamas. Arvestatavat puhvrit pole. Põhimõtteliselt võib öelda, et eksimiseks ruumi ei ole – ühe või teise objekti ootamatu kallinemise korral meil laenuvõtmise ruum puudub. Katteallikaks oleks vaid teiste investeeringute kärpimine või vabariigi valitsuse ootamatult helde käsi.
Et olukord päris kaamoslik ei tunduks, olgu öeldud: kui kõik plaanitud investeeringud lähevad loodetult, suudame Viljandiga püsida pinnal suuremate kärbeteta. Kui aga näiteks majandus peaks eeldatavast kiiremini jahenema või mõni objekt kallinema, võib käivituda ahelreaktsioon, kus mõnigi planeeritud objekt tuleb lükata määramatusse tulevikku. Sealjuures tasub meeles pidada, et tähelepanu pälvinud jalgpallihalli rajamise omaosalust pole eelarvesse veel planeeritud.
2020. aasta eelarve on riskantne, aga ei saa öelda, et mõni selles olev investeering oleks totaalselt asjatu. See, et me suutsime lisada eelarvele juurde inimlikku mõõdet, teeb heameelt. Jääb üle loota, et juhtimiseks volitused saanud inimesed on ülesannete kõrgusel, et riske õigustada.