/nginx/o/2020/01/29/12902958t1ha359.jpg)
TÄNA MENETLEB Viljandi linnavolikogu 2020. aasta eelarvet. Kuna see on teine lugemine, on ülimalt tõenäoline, et eelnõu saab vajalikud poolthääled. Olgugi et mõneti murelikult, hääletan ka mina linnavolinikuna tõenäoliselt selle eelnõu poolt. Üheks kaalukeeleks saab siin fakt, et erinevalt mitmest eelmisest aastast õnnestus seekord eelnõusse lisada opositsiooni olulisi ettepanekuid.
Alustame positiivsest ja samal ajal elementaarsest.
See, et Viljandi linn on asunud tegema märkimisväärseid investeeringuid lasteaedadesse, on tänuväärne. Pikka aega edasi lükatud tööd on jõudnud realiseerimiseni ning amortiseerunud hooned hakkavad otsast saama uut ilmet. Sellest võidavad lapsed ja nende vanemad ning lasteaedade töötajad. Kõik nood võidavad sellestki, et nagu üldhariduskoolide töötajatel ja huvihariduse pedagoogidel tõusevad ka lasteaiatöötajatel palgad kuus protsenti.
Linna keskväljaku renoveerimise algust võib samuti nimetada positiivseks arenguks. Tõsi, tegeliku väärtuse omandab keskväljak alles siis, kui sellele suudetakse mõelda selge funktsioon – paari kuu taguse «Linnatunni» saate põhjal otsustades see veel puudub. Samas avab korras taristu rohkem võimalusi, kui praegune olukord võimaldaks. Liites juurde lauluväljaku nõlval oleva mõisa renoveerimise, saamegi atraktiivse linnasüdame. Murenoodina võib nimetada seda, et parkimiskohtade nappusele praegune planeering ilmselt lahendust ei too, kui just linnakodanike liiklemiseelistused lähiajal ei muutu.
Erilist heameelt teeb mulle aga tõsiasi, et muudatusettepanekute menetlemise ajal suutis opositsioon linnavalitsuse meelt muuta. Tõsi, selles meelemuutuses tundub olevat teatav osa poliittehnoloogilist tööõnnetust.
Nimelt tegid sotsiaaldemokraadid eelarve teiseks lugemiseks ettepaneku suurendada 1,5 korda raske puudega, sügava puudega ja alaealiste laste vormistatud hooldaja toetust. Praegu on need toetused hooldajatele vastavalt 25, 40 ja 140 eurot kuus. Saadikurühma ettepaneku suurendada omastehooldajate toetust pakkus välja fraktsiooni liige Helmen Kütt – tänu tema algatusele riigikogu sotsiaalkomisjoni esimehena tõusid ka riigis jaanuarist puudega laste toetused.
Sotsiaaldemokraatide muudatusettepanek tähendas eelnimetatud toetuste tõusmist vastavalt 37,5, 60 ja 210 euro peale (eelarves tähendab see umbes 45 000-eurost lisakulu). 13. jaanuari istungil leidis aga linnavalitsus esiti, et seda ettepanekut ei toetata, sest sotsiaalameti 2020. aasta tööplaanis on ette nähtud hooldajatoetuse määramise regulatsiooni ülevaatamine eesmärgiga täpsustada hooldajatoetuse vajaduspõhisuse kriteeriume ja viia tulevikus hooldajatoetuse saajate tegelik töökoormus vastavusse saadava toetusega.
Ümberkorraldus või mitte, aga tõsiasi on, et hoolt vajava inimese lähedased väärivad senisest suuremat tuge. See oli ka üks põhjustest, miks sotsiaalkomisjon erinevalt linnavalitsusest suure häälteenamusega sotsiaaldemokraatide ettepanekut toetas. Vaid mõni koalitsiooni liige otsustas hääletusel osalemata jätta. Eelarve menetlemisel keskses rollis olev eelarve- ja arengukomisjon kogunes sotsiaalkomisjoniga samal päeval ning kas teadlikult või mitte, oli koalitsiooni liikmete puudumise tõttu tekkinud olukord, et opositsiooni liikmed (neli sotsiaaldemokraati ja üks EKRE liige) olid komisjonis enamuses. Üheksast kohalviibivast komisjoni liikmest hääletas sotsiaaldemokraatide ettepaneku poolt kuus (lisaks opositsiooni liikmetele üks Isamaa liige) ning kolm inimest hääletusel ei osalenud.
Raske öelda, kas koalitsioonis valitses enne eelarve- ja arengukomisjoni koosolekut segadus või otsustaski võimuliit vaikides sotsiaaldemokraatide ettepanekuga kaasa tulla, kuid tõsiasi on, et volikogus hääletamisele minevasse eelnõusse on koalitsioon sisse pannud nii hooldajate toetusi puudutava punkti kui ka sotsiaaldemokraatide hariduskomisjonis tehtud ettepaneku käsitleda Viljandi Avatud Noortetoa töötajaid võrdselt haridustöötajatega ning tõsta nende palka kolme protsendi asemel kuus protsenti (kulu linnale umbes 1500 eurot aastas).
Oleme saadikurühmaga alati rõhutanud, et parima Viljandi loome siis, kui me investeerime siinsetesse inimestesse. Mul on hea meel, et koalitsioon on meie sellekohaseid ettepanekuid aktsepteerinud.
LÜHIDALT: 2020. AASTA eelarvest leiab hulga punkte, millega ma võin rahul olla, kuid selle kõige juures on ka murenoote. 2020. aastaga siseneb Viljandi linn paariaastasesse riskiahelasse, sest oluliste objektide rajamise juures oleme end viimse piirini kinni laenamas. Arvestatavat puhvrit pole. Põhimõtteliselt võib öelda, et eksimiseks ruumi ei ole – ühe või teise objekti ootamatu kallinemise korral meil laenuvõtmise ruum puudub. Katteallikaks oleks vaid teiste investeeringute kärpimine või vabariigi valitsuse ootamatult helde käsi.
Et olukord päris kaamoslik ei tunduks, olgu öeldud: kui kõik plaanitud investeeringud lähevad loodetult, suudame Viljandiga püsida pinnal suuremate kärbeteta. Kui aga näiteks majandus peaks eeldatavast kiiremini jahenema või mõni objekt kallinema, võib käivituda ahelreaktsioon, kus mõnigi planeeritud objekt tuleb lükata määramatusse tulevikku. Sealjuures tasub meeles pidada, et tähelepanu pälvinud jalgpallihalli rajamise omaosalust pole eelarvesse veel planeeritud.
2020. aasta eelarve on riskantne, aga ei saa öelda, et mõni selles olev investeering oleks totaalselt asjatu. See, et me suutsime lisada eelarvele juurde inimlikku mõõdet, teeb heameelt. Jääb üle loota, et juhtimiseks volitused saanud inimesed on ülesannete kõrgusel, et riske õigustada.