Ingliskeelne haridus ei ole Eestile ohuks

Harly Kirspuu küsib, et kuskohast need välistaustaga rahvusvahelised spetsialistid peaks täpselt tulema, kui me ise enda riiki ja kõrgharidust neile atraktiivseks ei tee.

FOTO: Erakogu

JÄLLE KÄIB NUTT ja hala kõrgharidussüsteemi ümber. See polevat piisavalt eestikeelne, eesti keel kui teaduskeel surevat kohe välja ... Kogu selle paanika põhjused on ratsionaalselt mõtlevale inimesele arusaamatud, ometi on kõigest sellest räägitud juba aastaid.

Mina täiesti lootusetu humanitaari ja endise üliõpilasaktivistina olen seda seletamist pikemat aega kõrvalt näinud. Tundub, et keegi kuskil ei suuda välja mõelda või kokku leppida, kellele või milleks Eesti kõrgharidussüsteemi vaja on või mis kasu ja mis sihtrühmadele võiks sellest tõusta, ning käib niisama grupiviisiline ulgumine ja hammaste kiristamine.

Räägitakse, et meil on vaja rahvusvahelise taustaga spetsialiste, ning inimene peab olema ka õige raskesti põrutada saanud, et mitte nii arvata. Samuti tuleb igal juhul parandada kõrghariduse kvaliteeti ja rahastamist. Jälle täiesti mõistlik mõte. Probleem on aga selles, et mingeid algatusi või mõtteid, mis eelnimetatud tegevusi toetaks, ei paista kaugelt ega lähedalt, pinguta kas või püksid jalast.

ÜLE RIIGI TUNTUD naljanumber, mida ametlikus keeles ka tasuta kõrghariduseks kutsutakse, on viinud asjad nii kaugele, et ülikoolid tõmbavad kokku kõikjalt, kust võimalik.

Õppejõude, kes on oma asja ajanud, teadustööd teinud ja loenguid pidanud, hakati lahti laskma paremalt ja vasakult, nii kui selgus, et raha ei kasvagi puu otsas ning ülikoolide tudengid ja töötajad – kõrgharidusega snoobid nagu nad on – ­eelistavad millegipärast toimetada ruumides, kus on küte sees ja ka elekter pole välja lülitatud. Asemele võetakse nii vähe õppejõude, kui vähegi annab, ja õppekavasid tehakse ümber, et loenguteemad varieeruksid võimalikult vähe ja oleksid kaetavad mingil määral kompetentsel moel.

Siis on see lõputu jaur eesti keele kui teaduskeele üle. Et eesti keel sureb välja, sest loengud ja õppekavad on inglise keeles. Sama seltskonna jutust jääb mulje, et neil on ingliskeelsete õppekavade toimimisest eriti huvitav arusaam. Et tuleb tüüpiline eestlane, soovitavalt põrsaga kaenla all ja murumütsikesega peas, ning hakkab oma eranditult eestlastest koosneva auditooriumi ees viljelema inglise keelega tegusid, mille koondnimetus on karjuv füüsiline vägivald. No ei ole nii.

PROBLEEMI OSA on muidugi see, et endiselt keeldutakse aru saamast, et kuulume ingliskeelsesse lääne kultuuriruumi. Üks minu õppejõud tuli omal ajal Inglismaalt Eestisse ja oli tollal täiesti võimeline üleval pidama elementaarsemat laadi eestikeelset vestlust, näiteks taksojuhile seletama, kus ta elab ja kuidas sinna saada. Aja jooksul läksid need oskused meelest ära, sest neid polnud lihtsalt vaja: kõik oskasid inglise keelt, vähemalt sellisel määral, et tulla kohale ingliskeelsesse loengusse ja mitte jääma tuhmi näoga vahtima, nagu oleks kogemata satutud nelipühilaste keeltes rääkimise sessioonile.

Viidatakse Nõukogude okupatsioonile ja tsaariajale, et näete, siis olid ka võõrkeelsed õppekavad ja eestlased kvalifitseerusid täieõiguslike ja võrdsete kodanikena ainult liigaastal ning siis ka maksimaalselt pooleks tunniks. Ei suudeta aru saada, et aeg oli teine ja sel ajal oli kogu riiklik süsteem eestlusevaenulik, kõrgharidussüsteem kaasa arvatud.

Kui leiate, haarake nööbist kinni mõne vabadussõjaeelse akadeemilise organisatsiooni liikmel ning laske tal rääkida, kuidas ja miks sellised organisatsioonid omal ajal asutatud said ning millise metsiku edu saatel käis selliste organisatsioonide registreerimine avalikes instantsides. Säravamate näidete puhul läks selle asja kordaajamiseks paarkümmend aastat aega. Ja siis mõelge, kuidas Eesti riik saab selle informatsiooni valguses olla eestlusevaenulik.

KOHAS, KUS KEEGI ei paista olevat võimeline välja mõtlema, millisest riigieelarve punktist saaks ülikooliharidusele lisaraha näpistada või milline peaks olema vajalik koreograafia selles vihmatantsus, mille tulemusena võiks hakata raha sadama, tuleks äkki endale meelde tuletada, et välistudengid ja ingliskeelsed õppekavad on juba puhtmajanduslikus mõttes kasulikud: välistudengid peavad ju oma õpingute eest maksma. Ja igaüks, kes suudaks oma mõttelaiskust piisavalt kaua vaos hoida, et välja uurida, palju maksab ingliskeelne kõrgharidus riikides, mis reaalselt on ingliskeelsed, jõuaks teadmisele, et see tuhatkond eurot, mida meil semestris küsitakse, on sellega võrreldes ikka väga odav. Ei ole nii, et tulevad mingid suvalised, saavad oma õppeviisa kätte ja jäävad siis nautima meie olematu sotsiaalsüsteemi ausalt öeldes mõttelise loomuga hüvesid.

Mina isiklikult tean päris mitut inimest, kes on tulnud Eestisse õppima Ameerikast, Itaaliast ja mujalt puhtalt rahalistel kaalutlustel ning jäänud päriselt siia. Mitte lihttööd tegema või kuskil linnaväljakul sõpradega juttu rääkima, nagu mõnele meeldib avalikult valetada, vaid edasi õppima. Doktorikraadi omandama. Uurimistööd tegema. Päriselt Eesti teadust edasi viima.

KARDETAKSE, ET eesti keel kaob. Et tudengid võtavad üle mingisuguse globaalse kultuuri ja unustavad eestluse täielikult. Kulla inimesed, rahvusvaheline kultuur on juba üle võetud ja see, et inimesed ikka eesti keelt räägivad, võiks ehk märku anda, et tegemist on tühja paanika külvamisega. Võtame kas või Viljandi kultuuriakadeemia. Selle direktor on teadupärast baski rahva esindaja ning eesmärk on just nimelt muutuda rahvusvahelisemaks.

Sündmuste käigus levitame siiatulijatele muidugi ka Eesti enda asja – kaugematelt maadelt sisse toodud kõrgharidusega inimesed kipuvadki nägema suuremat pilti, kus Eesti polegi absoluutne maailma keskpunkt. Mina pole küll kuulnud, et Viljandi tudengid oleksid oma õppeasutuse juhi rahvusliku tausta tõttu kollektiivselt ja galopeerides baskistuma hakanud. Sellist asja lihtsalt ei juhtu ning sellise juhmusega saavad üldsust ähvardada ainult inimesed, kes asjast midagi ei tea või ei taha teada.

Ikka on häda majas. Nüüd on EKRE välja mõelnud, et piirame välistudengite õigust töötada. Teeme oma kõrghariduse nimelt ja meelega mitteatraktiivseks neile, kelle vanemad seda lõbu ja rõõmu kinni maksta ei jõua. Arvesse võttes, kui paljud meie enda tudengitest juba peavad ülikooli kõrvalt vähemalt poole kohaga mingit tööd tegema, tundub selline idee korraga küüniline ja meeletult rumal. Mina ei mäleta oma ülikoolipõlvest ühtegi tudengit, kes käis tööl selle pärast, et hirmus igav oli.

Kui tulevadki välistudengid ja hakkavad siin kooli kõrvalt tööle, mis siis? Kui jäävadki siia paigale, leiavad erialase töökoha ja hakkavad tegema lapsi, kes nahavärvilt tüüpilist eestlast ei meenuta? Kust kohast need välistaustaga rahvusvahelised spetsialistid peaksid tulema, kui me ise oma riiki ja kõrgharidust neile atraktiivseks ei tee?

Tagasi üles