/nginx/o/2020/01/24/12891312t1hd2bb.jpg)
Möödunud aasta oli mulle mitmes mõttes eriline. Seiklusi, elamusi ja sündmusi oli seinast seina, kuid kõige tähtsam on tõsiasi, et kõndisin maha umbes 3000 kilomeetrit ja astusin sellega loodetavasti esimese sammu, et elada tublisti kauem kui oma 50. sünnipäevani. No las ma pajatan.
Olen alati paks poiss olnud. Ka siis, kui ma ise seda ei arvanud. Natuke narriti, natuke tõugati – ei midagi erilist. Ju olid põsed pontsakamad ja õhetasid liiga väljakutsuvalt. Sain hakkama. Reaalselt hakkas kilosid kontidele kogunema siis, kui õppisin iseseisvalt elu nautima.
Sellest ajast, kui olen iseenda peremees, pole ma üldiselt ühelegi ahvatlevale pahele ei öelnud või pead vangutades risti ette löönud. Söök olgu maitsev, jook joovastav ja nali nabani. Ka suitsumees olin paar aastakümmet jutti, aga praeguseks on pahvimine minevikku jäänud. Mis ei tähenda muidugi, et just süüdatud sigareti hõng mulle magus ei tundu.
Selline suurel leegil põlemine oli tegelikult kuradima lõbus. Tervis pidas ju ikka veel vastu ja kui õues õlut libistades naabrit tennisereketiga trenni suundumas nägin, lõõpisin tema kallal nii et tolmas.
/nginx/o/2020/01/24/12891313t1hd4b7.jpg)
Kui põhjani aus olla, polnud mu tervisel suurt häda ka aasta eest. Jah, vererõhk oli kusagile sinna kahtlase piiri peale kerinud ning vastikult ebamugav oli saapapaelu kinni siduda – raske oli leida sellist poosi, milles hing kinni ei jääks. Aga või see siis härrasmeest segas! Tuli lihtsalt valida käimad, kuhu kannatas kohe sisse astuda. Ja rõivavaliku puhul tuli esteetilise poole pealt latt maadligi lasta: peaasi, et leidsid midagi, mis keha kuidagi ära katab.
Pöördepunkt
Ühesõnaga, 2019. aasta saabus minu õuele lookas laua ja härmas viinapitsi vahendusel, nagu olid tulnud paljud eelmised. Võisin süüa pool siga, loputada selle alla liitri viinaga ja siis, kui laibad loetud, veel rahulikult vastu hommikut elamise ära koristada. Majapidamises enam sobivat kaalu polnud, aga kusagil küla peal olin saanud ära kontrollida, et kilosid oli turjale kogunenud 140. Kandsin auga hüüdnime Myrakas, mis juba keskkooli ajal märja vihalehena mulle külge kleepus.
1. jaanuari hommikul ei olnud mul kehv olla. Ei mäletagi täpselt, aga tõenäoliselt sai veel peadki parandatud ja teise päeva nalja visatud. Pikapeale ikka nii palju roiutas, et otsustasin minna värsket õhku hingama. Jalutasin Kantrekülas natuke aega mõõdetud sammul ringi ja kobisin diivanile tagasi. Enesetunne oli mõistagi märksa parem ja uus emotsioon jäi sisse istuma.
Siis tuli see va 5. jaanuar, mida võin ilma igasuguse liialduseta pidada oma teiseks sünnipäevaks. Teatasin kallile kaasale, et lähen tuulutan end pisut. Too pidi mu avalduse peale peaaegu tassitäie kohvi kopsu tõmbama. Ei öelnud ta mõhh ega möhh, kui uksest välja astusin. Jäi lihtsalt nagu Andrus Ansip kordagi silma pilgutamata järele vaatama.
Ega mul mingit sihti olnud, tegin lihtsalt ühe tiiru Kantrekülast Männimäele ja tagasi. Nutikell väitis, et umbes neljakilomeetrine ettevõtmine. Endal oli muidugi tunne, nagu oleksin jalgsi Riias ära käinud. Suuri plaane ma teha ei tahtnud, aga salamisi mõtlesin, et kui paar korda nädalas säärase ringi ära viitsiks teha, nõuaks aasta sportlase vimpli välja küll.
Kui olin mõne korra Bauhofi parklat ja Riia maantee betoonkarpe inspekteerimas käinud, leidsin, et võiks vahelduseks samasuguse tiiru hoopis Paalalinnas teha. Ja ausõna, ma ei saanud arugi, kui olin hakanud kahte marsruuti varieerides õues käima peaaegu iga päev. Naisuke ei kommenteerinud mu ettevõtmist targu poole sõnagagi. Et äkki läheb härral veel tuhin üle või tunneb märkustest mingit lisasurvet. Ta on üks väga-väga arukas inimene, ega me muidu nii kenasti ürgses rütmis koos tiksuks. See selleks.
Kuidas Myrakat teha
Kõik oli tüüne ja mänguline kuni jaanuari lõpuni. Siis aga tekkis mul hasart. Meie õuel on muide kasutusel täiesti konkreetne termin «Myrakat tegema». See tähendab laias laastus, et enne kotile ei pääse, kui kogu maailma töö on ära tehtud. Tuleb gaas põhja vajutada ja võimelda, kuni ninast veri väljas. See mentaliteet on Prikside dünastia meesliinis alati au sees olnud, hoolimata tõsiasjast, et paljud tegelased on praktiseerimise käigus liiga vara pilveservale potsatanud.
Igatahes, kui teatasin, et kavatsen hakata iga päev läbima korraga nii Paalalinna kui Männimäe tiiru, nägin, kuidas musi silmades välgatas paanika. Ta surus selle aga kiiresti maha ning küsis rahulikul toonil: «Oled sa kindel, kallis?»
Muidugi olin, ja tegin ka avatiiru kohe ära. See oli nagu ellujäämisretk, mis kaitseväes noorsõduriaja lõpus tehakse. Ja ei, ma ei ole aega teenimas käinud. Et kasutasin lihaseid, mille olemasolu organism oli ammu unustanud, ning tegin seda mahus, mis nad šokki viis, tabasid mind kõikvõimalikud valuhood, torked, pisted, krambid ja surinad. Säärelihased, põlved, selg ... Polnud kohta, mis poleks ähvardanud järele anda. Ma ei hakka keerutama: kui lõpuks koju sain, oli mokk päris pikk ja järgmisel päeval ma kõrvalise abita voodist üles ei saanud. Õnneks ei pannud see mind alla andma, vaid tekitas hoopis trotsi. Mis tähendab, ei saa? Kui Myrakas tahab, siis Myrakas teeb!
Professionaalide meelest on see enesetapp, aga ma hakkasin end läbi valu edasi vedama. Kui selg närima hakkas, leidsin aiaserva, millele toetada; kui turjas torkis, jäin viivuks seisma ja proovisin õlaringidega seda leevendada. Kõige hullem oli aga, kui vasaku jala reielihas tuimaks muutus ja surisema hakkas, surises siis veel rohkem ning lõpuks oli tunne, nagu oleks keegi pussnoa jalga löönud. Kui selleks ajaks koduuks ligidal ei olnud, siis kuku või käpuli. Aga ega midagi, õppisin bussipeatuste ootepinkidel ka sellele lihasele puhkust andma ja rühkisin edasi.
Läbi paksu ja vedela
Tegelikult polnud kaugeltki kõige hullem füüsiline piin. Keeruline oli hoopis leida jõudu, et ajada end voodist üles hommikul kell kuus, kui kogu pere alles põõnab. Igasuguse ilmaga. Ja kottpimedas. Pole midagi jõledamat, kui astuda õue alles magades ning tunda, kuidas enne väravast välja jõudmist vunts härma kisub.
Otse loomulikult polnud mul ka mingeid spordirõivaid. No kuulge, nii suuri ei tehtagi – keegi ei eelda ju, et mägi tahab ringi seigelda. Sestap käisin jalutamas suvaliste tiba elastsemate hilpudega, mille kapist leidsin. Ja veel: kui jalanõu pole kõndimiseks mõeldud, siis teeb ta su väga ruttu vigaseks. Ma tõesti ei kujuta ette, mitmekümne paki jagu plaastreid ma oma veriste villide katmiseks apteegist koju tassisin. Samas ei jätnud ma kordagi haavade pärast kõndimata. Teadsin, et kui alguses on hirmus, siis kilomeeter hiljem oled juba harjunud. Ja oi milliseid piruette olen teinud libedatel jääväljadel ning millises koguses külma porivett mööduvatelt autodelt kaela saanud! Takkajärgi on see muidugi naljakas ja tegelikult ma tean, et tänaval valju häälega ropendada pole viisakas, aga vaba eneseväljendus oli säärastel hetkedel justkui dopingu eest.
Jõudu andis ka see, et päevad muutusid tasapisi pikemaks ja ilmad soojemaks. Kui märtsi lõpus arstlikku kontrolli läksin, selgus, et 15 kilogrammi rasva on minust Viljandi tänavatele maha jäänud. Kui kuulsin, et ka muud näitajad on nagu noorel härjal ning vereproovid eeskujulikud, vedas ikka suunurgad kukla taha.
/nginx/o/2020/01/24/12891309t1hbf3b.jpg)
Valu jäi ajaga aina väiksemaks ning liikumise tempo kasvas. Suvel läbisin 7,6-kilomeetrise ringi juba pisut enam kui tunniga. Tekkinud rutiin õpetas igapäevast jalutustiiru võtma kui meditatsiooni või iseenda mõtetega olemist. Teadsin täpselt, millise puu, kurvi või majanurga juures üks või teine verstapost saabub ning mitu minutit liikumist ees või seljataga on. Tekkisid uued tuttavad, kellega ma küll kordagi isegi ei teretanud, kuid kellega olin harjunud igal hommikul teatud ajal ja teatud kohas kohtuma. Kui mõnda neist ühtäkki polnud, mõtlesin, et huvitav, kas ta magas sisse või jäi haigeks. Kohe muretsesin, noh.
Igatahes on praeguseks aasta mööda saanud. Olen selle ajaga maha kõndinud nii palju kilomeetreid, et võiksin olla vabalt kusagil Lõuna-Itaalias. Aga olen siin ja see on ka väga tore. Olen ribadeks kandnud neli paari jooksutenniseid ning veetnud 23 ööpäeva värskes õhus. Ma kaalun 110 kilo ja tunnen ennast täiesti terve mehena. Jah, ma söön ikka kõike, mida hing ihkab, ega sülita ka napsiklaasi. Naudin endiselt elu, lihtsalt selle vahega, et kõnnin.
Kas pole mitte lihtne retsept? Kas pole mitte väike panus, et tekiks võimalus elada pikem ja õnnelikum elu? Minu seiklus igatahes jätkub ja mine tea, võib-olla teen aastakese pärast taas väikese vahekokkuvõtte.
/nginx/o/2020/01/24/12891310t1h22a7.jpg)
Aivar Prii on tegelnud 30 aastat raskejõustikuga. Ta on teinud rinnalt lamades surumises mitu Eesti rekordit ning olnud Eesti meister ja kolmekordne maakonnameister. Praegu nimetab teenekas sportlane end pidulikult sportlike ja tervislike eluviiside kogemusmotivatsiooni nõustajaks ning juhendab sõpru ja tuttavaid oma erajõusaalis.
Minulgi on au tema käe all tibusammudega edasi liikuda. Et meie koostöö ka edaspidi sujuks, tuleb nüüd kaardid lauale lüüa.
Nii, Aivar, et sa oled mind juba piisavalt palju erinevates inimväärikust alandavates poosides näinud, võime lehelugeja järelevalve all kenasti sinatada. Ma saan aru, tegu on juba tehtud, aga nüüd, kui sa oled mu lugu lugenud – kas midagi üleüldse õigesti ka läks?
Sinul on kõik väga hästi läinud. Õigesti tegid sa juba seda, et üldse alustasid. Enamasti varjutakse vabanduste taha, et pole aega, pole õigeid riideid ... Pole midagi jaburamat, kui esimese sammuna endale kallid tossud osta. Just nimelt: astu oma kummikutesse ja mine kohe välja, kui mõte tekib! Kõnni oma 30 mintsa või täpselt nii palju, kui jaksad. Ehk siis hakka kohe tegutsema.
Õnnestunud oli ka sinu sportimisviisi valik. Kõndimisega on kõige väiksem tõenäosus endale haiget teha ja üle panna. Kõik ülejäänu sinu näite juures on aga ekstreemne ja ma ei taha kohe kindlasti sind alustavatele sportijatele eeskujuks tuua. Sind aitas tahtejõud. Tahtejõud on üldse üks isevärki omadus. Selle puudumine teeb su paksuks ja laisaks ning kui seda on liiga palju ja asjatundjat pole juhendamas, võid end pingutades katki teha. See, et sul on nii hästi läinud, on puhas ime.
Esiteks see, et sa alla ei andnud. Tavaliselt on sellise tambiga kolme kuu pärast hing paelaga kaelas ja loobumisotsus kuklas tiksumas. Sama vea teeb tegelikult enamik iseenese tarkusest alustajaid. Suured spordisaalid on triiki täis treenijaid, kes treenivad tugevalt üle punase piiri ja näevad kõvasti vaeva, aga tulemust pole kusagil. Loomulikult saabub üle võlli treenides eufooria. Organismil on ju hea meel, et ta ellu jäi. Tegelikkuses pannakse rasvavarudel kraanid lukku ja kehas valitseb maailmalõpumeeleolu.
Nii, mina olen üks õnnelik tropp, see on selge. Aga üldisemalt: kui sinu juurde pöörduks üks 140-kilone inimene ja ütleks, et ta tahab kaalu langetada, siis mida sa talle kõigepealt soovitaksid?
Iga inimene on erinev ja lahendused on individuaalsed. Mis sobib ühele, on teisele kiviks kaelas. Sinul vedas, et kõndides kaal kukkuma hakkas. Paljudel poleks see kõndimine üksi midagi muutnud. Üldiselt oleksingi mina alustanud toitumise ülevaatamisest ja treenimisega oleksin alustanud vaikselt. Kindlasti mitte iga päev ja kindlasti lühem distants. Sinul oleksin soovitanud alustuseks paar korda nädalas pool tunnikest kõndida, paar korda jõusaalis käia ja suhkrud menüüst välja peksta.
Toitumine ja treening on kaks täiesti erinevat asja, kuid mõlemad on väga olulised. Kui sa käid jõusaalis ja valad pärast trenni pool liitrit oma lemmikmahla sisse, on sul juba enne uksest väljumist kulutatud kalorid tagasi. Rasvakaotuse kohalt on see nulliring, aga lihased rõõmustavad ikka.
Ühesõnaga, tagasilöögid on ennekõike psühholoogilised ning seepärast peab jälgima, et oleks mõnus ja nauditav. Tuleb õppida oma keha märguandeid kuulama ja mõistma, mida need sulle öelda tahavad. Kaalulangetamine ei tohi olla eesmärk omaette. Me tahame vabaneda vaid rasvast. Kaalu kukkudes kaob küll rasv, kuid ka lihasmass ja see tuleb jõusaalis tagasi liigutada. Kui sa lihastele jõuharjutusi ei tee, võib juhtuda nii, et alguses rasvunud ja vorm kehv, hiljem kõhn ja vorm kehv.
Aga mis kõige tähtsam: ei tohi kiirustada. Kui minu jutule tuleb inimene, kes räägib, et tahab ruttu kõhnaks saada, lähevad meie teed lahku.
No ma olen alanud aastaks tõstnud oma kõndimisnormi päevas 10,5 kilomeetri peale ja käin kahel päeval nädalas sinu juures jõusaalis. Kas see on okei?
Nagu ma juba ütlesin: see on sinu õnn, et kõndimine su kaalu langema pani, enamikul ei pane. Sinu omapära, sinu mentaalsus pani selle toimima, see lihtsalt sobis sulle. Aga teatud maalt ei piisa sellest ka sulle. Organism harjub koormusega ära ja kaal jääb paigale. Ka sinu kaal on ju mõnda aega sama püsinud. Ühelt poolt muidugi seepärast, et lihast on asemele tulnud, aga teisalt pole ühel hetkel enam sellises koguses treeningut olemas, mis sind ilma õige toitumiseta edasi aitaks.
Nüüd on sinu valik, kas oled saavutatuga rahul ja lased rõõmsalt 110-kilosena edasi, sööd liha ja libistad õlut ning elu on lill. Samas on sul täiesti võimalik selle aastaga veel kümme kilo maha võtta. Ja selleks ei pea organismi šokeerima. Ikka tasa ja targu: vahetad väga halvad toiduvalikud halbade vastu ja siis halvad pisut paremate vastu. Pole mingi patt ühel päeval nädalas endale kõike lubada. See hoopis näitab organismile, et ei ole lõputu ikaldus, vaid hoopis küllus. On hoopis sinu valikud, mida ja millal sa suhu topid.
:format(webp)/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)