Iseseisvuse taastamise järgse aja jooksul on Eestis kaheksa korda korraldatud parlamendi valimisi häälte jaotamise põhimõtte alusel ning lisaks sellele on kandidaadi positsioon oma erakonna nimekirjas mänginud tähtsat rolli: mida kõrgemal kohal keegi nimekirjas on, seda tõenäolisemalt ta osutub valituks riigikokku, eeldusel, et tema erakond ületab valimiskünnise. Ükski üksikkandidaat pole teadaolevalt valimiskünnist ületanud.
OLEN ÜHA ENAM veendunud, et riigikogu valimise seaduse seitsmenda paragrahvi esimene lõige on vastuolus meie põhiseaduse esimese paragrahviga, mis ütleb muu hulgas, et Eesti on demokraatlik vabariik, kus kõrgeima võimu kandja on rahvas. Veerand sajandi jooksul on riigikokku pääsenud kandidaate, keda reaalselt sinna valitud pole.
Praegu on riigikokku kandideerija justkui oma ringkonna pantvang, kes peab esindama ühe-kahe kildkonna rahvast. Kuidas ta õpib nägema tervikpilti Eestist?
Riigikogu kandidaadil tuleb lõpetada ühe ringkonna eest nina nokkimine: ta peab mõtlema maakondadeülese kosmopoliidina, nägema riiki tervikuna, seisma terve Eesti eest. Kandidaat võib isegi esindada paari endale sümpaatset huvirühma, aga ta esindab neid siis üle-eestiliselt: kodanikud terves riigis valivad tema ja iga Maarjamaa huvirühm leiab endale meelepärase kandidaadi. Vastukaaluks võiks taas keelata riigikogu liikmel kuuluda kohaliku omavalitsuse volikokku: kahel toolil korraga ei saa istuda.
Tuleb suurendada riigikogu poliitilist tähtsust ning täitevvõimu koostööd riigikogu ja avalikkusega; muuta riigikogu valimissüsteemi; kaotada häälte ülekandmise süsteem; kaotada valimiskünnis ja -kautsjon; seada sisse ja seadustada riigikogu liikmete seotus mandaadiga ning nende tagasikutsumise kord.
/nginx/o/2020/01/23/12889349t1h750e.jpg)