Eesti metsad kaovad vihmametsadest kiiremini

Linda-Mari Väli sõnutsi on erametsades olukord riigimetsade omast veel tunduvalt hullem.

FOTO: Erakogu

VIIMASTEL JÕULUPÜHADEL teatas maaülikool pressile, et alternatiivse teadusmeetodiga on "avastatud" suur hulk uut metsa, nii et need, kes Eesti metsade laialdase lageraie pärast muret tunnevad, võivad kergemalt hingata. Metsa tulevat hoopis juurde.

VIIMASTEL JÕULUPÜHADEL teatas maaülikool pressile, et alternatiivse teadusmeetodiga on «avastatud» suur hulk uut metsa, nii et need, kes Eesti metsade laialdase lageraie pärast muret tunnevad, võivad kergemalt hingata. Metsa tulevat hoopis juurde.

Tegelikult on lood märksa keerulisemad. Metsamaad tuleb tõepoolest juurde, õieti võetakse metsamaana arvele üha ­uusi maid, sageli ka selliseid võserikke, mida saja aasta eest keegi metsaks poleks julgenud nimetada. See aga ei tähenda puidutagavara, elurikkuse ega süsinikuvaru seisukohast mitte midagi. Metsamaa pindala ei väheneks ka sellest, kui me praegusest kaks korda rohkem raiuksime. Seda ei saa seevastu sugugi öelda meie puidutagavara kohta, metsade ökoloogilistest, rekreatiivsetest ja kultuurilistest väärtustest rääkimata.

Kolme aasta eest (2017) avaldas Tartu ülikooli looduskaitsebioloogia töörühm oma kontrolluuringu tulemused, millest nähtus, et ökoloogilise definitsiooni järgi pole Eestis metsa mitte üle poole kogu riigi pindalast, vaid arvestuslikult ainult 43,9 protsenti. Käesolevaks ajaks on see protsent eeldatavasti veelgi vähenenud, sest me raiume koguni kaks protsenti metsa kogupindalast aastas.

OECD 2017. aasta keskkonnaraporti järgi oli Eesti Euroopa Liidu teine intensiivseima metsaraiega riik. Praegu on meie metsade suhteline kadumistempo kaks korda suurem kui Brasiilia vihmametsade oma. Ehkki riikliku poliitika järgi on lageraiete kriitika taga lihtsalt «emotsionaalsed kodanikud», kinnitab statistika just naerualuseks tembeldatud kodanike muret, aga mitte keskkonnaministeeriumi muretust.

Olukorra teeb veelgi segasemaks avalikkuse desinformeerimine riigile kuuluvat metsa haldava riigimetsa majandamise keskuse (RMK) poolt.

KUI EESTI METSA ABIKS (EMA) Kurgja loodusmetsaraied vaidlustas, väitsid riigimetsa majandajad avalikkusele, et RMK raiekavad ei puuduta kanakulli pesapaika. Ometi kummutas Eesti ornitoloogiaühing RMK väited, informeerides avalikkust sellest, et ehkki kaitse alla võetud kanakulli pesapuu jäi tõesti eramaale, raius RMK sellegipoolest maha riiklikus keskkonnaregistris piiritletud kanakulli pesitsuselupaiga, kahjustades sellega otseselt kanakulli pesitsuspaika, nagu ka vaides kirjas oli. Ornitoloogide osutuste kohaselt on RMK varemgi teinud kanakulli pesapuu kõrval lageraiet, mille järel on pesad ka maha jäetud, näiteks Urissaare ja Vaskrääma pesapaikades. Muu hulgas on tegemist FSC säästva metsanduse sertifikaadi nõuete rikkumisega. Sertifikaat võimaldab RMK-le turueeliseid.

Kose aleviku metsaraiekavade puhul, mis kogukonna seas laialdast vastuseisu on tekitanud, jätkus RMK-l aga jultumust nii volikogule, kohalikele elanikele kui EMA koordinaatoritele väita, et lageraie on sealsetes metsades ainus seadusega lubatav võimalus, sest puistute rinnaspindala olevat valikraieks liiga väike. Kui Eestimaa Looduse Fond (ELF) takseer­andmeid kontrollis, selgus ometi, et kõnealuste metsade rinnas­pindala on tegelikkuses RMK väidetust suurem ega sea valik­raie tegemisele mingeid seaduslikke piiranguid. «Väga kahetsusväärne, kui kohaliku kogukonna (lageraiele alternatiive pakkuvad) ettepanekud selliselt valeväitega summutatakse,» võtab olukorra kokku ELF-i spetsialist Siim Kuresoo.

EESTISSE USKUVAL inimesel pole teha muud kui käsi laiutada. Kas tõesti võib demokraatlikus riigis inimestele valetada, et suruda peale RMK metsi puidulaona käsitleva tööstuse huvisid? Mets ei ole puiduladu, vaid keskkond meie metsaelanikele, inimestele ja kultuuripärandile. Seda ei ütle ainult inimeste sügavam veendumus, vaid ka metsaseadus, mis kinnitab üheselt: «Käesoleva seaduse eesmärk on tagada metsa kui ökosüsteemi kaitse ja säästev majandamine» (metsaseaduse paragrahv 2 lõige 1).

Loodusteadusliku definitsiooni järgi tähendab mets ökosüsteemi, mille dominant on puud. Umbes kahekümnenda eluaastani ei anna meie puud veel metsa mõõtu välja ja see, et metsa võib loodusteaduslikus mõttes käsitleda metsana, ei tähenda veel, et tegu oleks automaatselt ka liigirikka metsaga.

Osa liike suudavad eluneda vaid loodusmetsades. Selliseid metsi on Eestis praegu järel umbes kaks protsenti ning nende pindala kahaneb arvestusliku tempoga 400 hektarit aastas, sest suurt osa sellistest metsadest pole ikka veel kaitse alla võetud. Ootuspäraselt kajastub üleraie metsaliikide olukorra halvenemises, nagu tõendavad muu hulgas keskkonnaagentuuri värsked seireandmed. Need näitavad metsalinnustiku jätkuvat vähenemist ning enamiku metsa-elupaigatüüpide kesist seisundit.

Riigikontroll arvutas juba 2010. aastal RMK kohta, et tolleaegse raietempo jätkudes lõpevad küpsed kuusikud otsa 20, kaasikud 30 ning männikud 50 aasta pärast. Praegu raiutakse riigimetsi aga toonasest veelgi enam, erametsadest rääkimata. Riigimetsa raie moodustab meie metsade koguraiest vähem kui kolmandiku, ehkki riik kontrollib poolt metsapindala, mis näitab, et erametsades on olukord RMK metsadest veel tunduvalt hullem.

Lisaks ökoloogilisele ja ühiskondlikule probleemile on riiklikult soodustatud üleraie ka majanduslik mure – isegi raievanuste langetamise korral, mis seaduse mõttes raieküpset metsa juurde tekitaks, ei kõlba väga noorelt raiutud puit paljudeks otstarveteks. Kohalikud palkmajatootjad on juba mõnda aega kohaliku toorme kehva kvaliteediga kimpus. Kahaneb Eesti kui loodusturismiriigi potentsiaal, mis oli kunagi väga suur ja millele on suuresti rajatud meie maa kui reisisihi maine. Meie puhta ja «kergesti kättesaadava» metsiku looduse garantii on üks peamisi lubadusi riiklikes reklaamikampaaniates.

Mis me teha saame?

ET KESKKONNA OLUKORD on kriitiline nii kodumaal kui ka laiemas plaanis, on vajalik võimalikult paljude kaine pilguga inimeste koostöö ning ühine surve poliitilistele ja majandusstruktuuridele, et saavutada selge pööre jätkusuutlikuma poliitika poole. Meie metsade ja looduse hoidmisse saab igaüks panustada, nagu ka poliitika muutumisse, on vaja vaid leida see koht ja roll, mis võimetele ja ambitsioonile vastab.

Tuleb õppida ümbritseva keskkonna seisundit ja meie ressurssidega majandamise protsesse jälgima, otsides abi ja nõu inimestelt, kes juba looduskaitseühendustesse on koondunud. Koostöö ja jõudude ühendamine on kodanikuühiskonna eduka toimimise alus, lisaks loob see uusi kogukondi ja rikastab meie kultuuri üldisemalt.

Oluline on võtta kodanikuna meie riigi ressursside eest vastutus ning teadvustada väljendi «hääleõiguslik isik» täit tähendust. Demokraatlikus riigis on meil õigus teha häält, kui me poliitikaga ei nõustu, ning kui meie hääl on argumenteeritud ja vastab seaduse raamistikule, siis peab riik seda ka kuulda võtma – vähemalt selle määrani, et meie loodusressursside jätkusuutlik ja säästev kasutamine oleks tagatud. Nagu armastatud zooloog Aleksei Turovski juba kolm aastavahetust tagasi teleris ütles: «Inimesed: ärge olge vait! See on teie mure!»

Tagasi üles